jõudsin lõpuks järeldusele, et sain eestisse tagasi tulles šoki. kultuurišoki, kliimašoki, ühiskonnašoki, keskkonnašoki... ma ei tea, mis šoki, aga pauk oli vali. nüüd, kui hakkan sellest tasa-pisi välja tulema, julgen seda öelda. eks seda oli natuke ette karta ka - keset kõige pimedamat mudahalli poolpõhjamaatalve maandumine ei ole just kõige toetavam taustsüsteem kolimisega niigi kaasnevate muutustega kohanemiseks. kõikjal lõputu pori ja vihm, apaatne hallus, ei mingit lund ega päiksevalgust. see ajas tuima, jõuetusse marru. nüüd õnneks on kevad ja valge päike.

imelik on see, et omal ajal prantsusmaale minek ei ehmatanud kuidagi ära. küllap olin siis noorem ning teadsin ette, et kõik on nagunii uus ja ei loonud selle suhtes endale mingeid eelpilte. kõik oli täpselt selline nagu oli ja see ei üllatanud. koduigatsust sellisel kujul, nagu sellest räägitakse, ma pole kusagil pikemaaegsel eemalviibimisel tundnud. ja sealt tagasi tuleks läks ka kuidagi kergelt (välja arvatud see, et jäin kohe keset suve angiini, aga seda viimast ohtu enam ei ole).

luksemburgi läksin samade mõtetega. ja kohanesin samamoodi. aga miks nüüd tagasi kohanemine teisiti on? jah, talv - üks asi. ju siis hakkan vanaks jääma (:P), paindlikkus hakkab vähenema. aga tervis hakkab tulema ka - vahel on juba tunne, et tahaks jälle ära.

ei, iva ei ole selles, et ära tahtmine oleks normaalne ja siin olemine mitte. sugugi mitte. lõppkokkuvõttes ei olegi olulist vahet, kus elada. on vaid see erinevus, et üks koht on kodu ja teine ei ole. ja koju minnakse alati tagasi. ja kodus on hea. raske, aga hea. saan siin mõistagi ainult enese eest kõnelda.