"t***, ta ei ole värdjas, ta on inimene." ühe "klassi"-ealise kinokülastaja poolvaljusti väljendatud reaktsioon filmi-thea lause peale "mis te selle värdja siis meie garderoobi viskasite". esimese kinopäeva teine seanss, reede õhtu, tartu. oli üllatavalt palju tühje kohti. kooli- ja ülikooliealine publik. kahel korral kuulsin, kuidas inimesed saalist välja kõndisid, viimati vahetult enne tulistamisstseeni. neilt kõrval istuvatelt neidudelt tuli filmi jätkudes veelgi ausaid kommentaare. 5110 peale tuli naeruturtsatus muidugi ära. aga see ei olnud ju vale koht. tulistamise ajal ei naernud keegi. mõni niheles pingest, aga üldiselt ei olnud mul mahti tähelegi panna, mis moodi keegi kaasa elas.

kummaline oli see, et kuna film oli suuremalt jaolt üles võetud koolimajas, mis oli omal ajal ehitatud sama tüüpprojekti järgi, mis minu oma koolimajagi (ja ka ilmari enda ja ilmselt veel väga paljudegi), siis oli igal hetkel tunne, nagu oleks see kõik sama hästi võinud toimuda meie koolis. selle erinevusega, et minu selle majaga seotud mälestused pärinevad üksnes keskkooli ajast ja seal tundus siiski suhteliselt mõistlik seltskond olevat. see aeg, kust võiks ennast ja teisi filmi tegelastega samastada, jäi ühte teise koolimajja, kuhu ma põhimõtteliselt jalga ei tõsta, kui vähegi võimalik.

jah, näed ilmar, laskusingi minevikku, kooliaja valusse. vastu tahtmist. seega "klass" töötab. põhjani.