ma ei tea, kuidas nad seda teevad, aga see mõjus. see on nagu mustkunst. kõik on justkui su silmade ees. sõnad, sammud, haarded, argsed pilgud, rahmeldused, karjed, vesi, piirded, muusika. ja ikka ei saa sa aru, kuidas see toimib. üks väike lihtsustatud seletus oleks, et kui üks õige tonaalsusega asi sigur rosiga kulmineerida, siis juba võlubki ära.

käisin stalkerit vaatamas.

ei kujuta ette, kuidas see mõjuks, kui tarkovskit poleks näinud.

üks imelik asi veel. tarkovski filmi nägin ARTE pealt, st venekeelse heli ja kollaste prantsuskeelsete subtiitritega, aga etendusel tekkis mitmes kohas tunne, et olen justtäpselt neid sõnu seal filmis juba kuulnud. aga mitte see ei olenud etenduse kõige suurem kvaliteet.

üks umbkaudne tsitaat ka. parem kibe õnn, kui trööstitu hall elu.