mis on s*perstaari fenomen? miks erineb see kõigist varasemast staariotsingutest, mida siinmail proovitud? see on väga lihtne, nagu manipuleerimisel ikka. jäetakse inimestele mulje, et nemad otsustavad tulemuse. seda muljet võimendatakse ajalehtede-ajakirjade esikülgedega, mis paratamatult poes kassasabas päris pikka aega silma all on (mul hakkab juba vandenõuteoorialik mulje tekkima, et r*imi ülipikad sabad on meedikontsernide äriplaan, et järjekorras kauem ja veel kauem oodates tekiks kindlasti tahtmine ahvatlevate esilehtede taha piiluda. aga nad ehk ei tule selle peale, et nii pika kassasabas passimise peale jõuab kogu uudishimu rahuldatud. ehk siis kaane alla piiludes taaskord veenduda sisu sisutuses. eks seegi on sisse ostetud äritaktika. nagu s*uperstaari formaatki.

on ju selge, et rahvahääletuse tulemusena ei ole võimalik tulemus, et finaali valitakse kõigist võimalikest pooled tüdrukud, pooled poisid. selleks võetakse appi paaritu arvu petlik lüke. ja nii jätkub edasi. järgmine läbinähtav võte on konflikti loomine. rahvas, õigemini see väidetavalt telefonihääletaja osa rahvast valib justkui erinevate stiilide esindajaid. tegelikkus on see, et müügi jaoks peab ju shows olema keegi tolategija, kes kirgi kütaks, keegi närvi ajav, kellele vastanduda (umbes nii nagu reformarite parima müügitulemuse teeb savikas).

müügi teemal jätkates. popmuusikas on seksikaid tütarlapsi alati kergem müüa kui meesterahvaid. lisaks show-vendade kiljuvale kaaskonnale, kes kõik nagunii tahavad olla väiksed lennakuurmaad ja edainesed, kuulub tütarlaste fänkonda ehk plaadiostjaskonda ka arvestatav hulk rahakotiga meesterahvaid, kes ei pruugi ehk olla nii häälekad, aga on piisava turunduse korral lojaalsed austajad.

siinkohal ei saa ma küll statistilistele faktidele viidata (sest ma lihtsalt ei viitsi sellise tühise teemaga tegelda ;) ), aga sellised staarikonkursid võidavad lõpuks ikka tütarlapsed. eespool kirjeldatud põhjusel. telefonihääletajate panus sellesse tulemusse võib olla see- või teistsugune, aga müüja peab oma tulemuse saama. pigem on see panus vihje andmises, kes võiks müüa. aga selleks, et võimalikult paljud tulevased ostjad oma vihje annaksid, kasutataksegi kõikvõimalikke turundusvõtteid, konfliktiloovaid meediakampaaniaid. hundid söönud ja lambad ka: telekanali vaatajanumbrid kasvavad - reklaam müüb, ajakirjad müüvad, telefonioperaatorite käive jookseb, plaadifirmad saavad uusi müügiartikleid. ning rahvas saab tsirkust ja uusi asju, millele raha kulutada (leiba või siis saia jätkub meie eduühiskonnas niigi). formaadi välja mõelnud turunduse strateegid ja konkursside tulemusi suunavad kohalikud taktikud oma laudade taga on head tööd teinud.

muidugi on ka võimalik, et tegelikult ongi kõik rahva otsustada. ja rahvas on lihtsalt loll.