pea on paks. paksult täis eilseid laule. kordi ja kordi läbi nämmutatuid. peas kõlavad ikka kõik hääled korraga. koos fonoga. kahju, et nii laulda ei saa. niipea kui täpsemalt mingile loole mõtlema hakkad, mõttes kaasa ümisema, tuleb ikka aldi partii. mis siis, et eile astusin sujuvalt sopranisse üle, kuna alte oli kohal kaks korda rohkem. üldiselt on tunda, et häälekoolis on lünk sees.
neil seljas on valge rüü...