sillutis beacon hillis (boston, MA)

järgmised üheksa päeva ameerikamaal seiklemas. eks siis ole näha, kas mullusuvised muljetused suurest õunast tuleb/õnnestub ümber vaadata. üks oluline inimesteerinevus on siiski juba ette teada ja selles ei ole suurel õunal küll otseselt mingeid teeneid.

nii väike kui mu elamine ka poleks, on siia võimalik oma pass ära kaotada ja seda siis pool tundi üha meelehetlikumalt otsida, tuhnides läbi kõik kotid, paberid, kaks ainsamat riiulit viis korda, kõikide raamatute kaanevahed, ajakirjahunnikud, mantlitaskud, püüdes meelde tuletada, kus seda viimati vaja läks (mis oli viimane reis), jõudes lõpuks järeldusele, et see on mingite bürokraatliste asjaajamiste tarvis tööjuurde viidud, plaanides, kuidas selle sealt hommikul vara enne lennukile minekut ära jõuab tuua ning leida see siis lõpuks koos diplomiga telekalaua sahtlist panga kausta vahelt.

täna hommikul koduuksest välja astudes tabas mind pahvakas pariisi lõhna. ei tea, kust see sinna limpertsbergi tänavaltele heljuma oli sattunud. see on selline segu hommikukargusest, teatud pagaritöökoja lõhnast, juba tükk aega tagasi mööda sõitnud auto heitgaasidest, mis on õhku seisma jäänud, vb ka natukesest lehekõdust ja veel millestki tuvastamatust, mis ta just pariisilikuks teeb. aga see koostis ei olegi oluline. oluline on see, mismoodi regeerib mälu mingitele lõhnaretseptorite poolt kinni püütud segudele. ja kui aktuaalselt väljenduda - kuidas siis mälu sellega toime tuleb.

loen roosi nime. olen haaratud. nii nagu peab, natuke tavaliselt. ükspäev vaatasin fightclubi, mille cactuse riiulite vahelt tuhnides üles leidsin ja 7.99 eest omandasin. ridikülis ootab pulp fiction üle vaatamist. eile vaatasin kõrvaltänava kinos mongoolia pingpongi. üle prahi! tõesti. nädalavahetusel vaatasin the queeni. peale helen mirreni seal midagi positiivset kriitikat väärivat ei olnud. kange tahtmine on teatrisse minna, aga viimasel ajal on olnud peamiselt saksakeelsed tükid ja nii ma(a)ndun ma õhtuti peale tööd jälle kodu valgel diivanil salli mässituna raamatu või dvd seltsis. öösiti manab alateadvus mu unedesse imelikke stsenaariume. filmide ja raamatutega need (teadlikult) ei seondu. vähemasti mitte need osad, mis ärgates veel meeles on. täna olin natuke pragmaatiline ka. mõtlesin oma reisigarderoobi peale ja käisin seetarvis külapeal pesupäeva tegemas (pesuõhtut õigemini). nagu tudengielu. mitte ka päriselt.

sügis suure teatri õuel. nimest ei maksa end eksitada lasta - suur teater ei ole kuigi suur. ta on lihtsalt suurem, kui teine teater. ei, teise teatri nimi ei ole siiski väike teater. ega ka maria teater. on kaputsiinide teater. sisusse ma igaks juhuks ei lasku.

viimaks ometi oli mul ükspäev tööle minnes meeles fotomasin kaasa võtta, et sellest hommikusest imest killuke salvestada. punane sild on imelik koht. sealt läbi raudvarbade ja plekiklaasist akna moodi moodustiste avaneb iga ilmaga omal kombel muinasjutuline vaade. samas oled sillal kõndides ülimalt häirivalt valju automüra sees ning kitsukesel kõnniteel pead kogu aeg jälgima, et kihutavatele jalgratturitele jalgu ei jää. katsu siis aru saada, mis muljed sellest peaks jääma. müra õnneks pildile ei jäänud.

tunne on selline nagu naljatilgal. selles osas, kus tal pool nägu hamba pärast üles paistetas. õnneks on see küll ainult tunne, kinniseotud põsega ma ringi käima ei pea. ja loodetavasti lõpeb esmaspäevane visiit soomlasest hambatohtri juurde sama õnneliku näoga, nagu seal multikas, ainult et ilma hamba välja tõmbamiseta. rahakotti kergendab see küll korralikult.

ja parem oleks, kui näljased kurjad suure peaga tibud mind taga ajama ei hakka. :P

räägitakse, et aeg lendab... aga vahel on ta lausa raudseis haardeis.

august 2006. patarei juures mere ääres.

laia profiiliga jalgpallurid




reisi viimasel päeval käis isa külas kohalikel ametivendadel. pritsumajas, nagu neil öeldakse. tutvus seal tehnikaga, töötingimuste ja luksi jalgpallistaaridega. sai jutu peale kahe tuletõrjujaga, kes vabal ajal luksemburgi rahvuskoondises mängivad (ms, jalka peastaadion asub otse pritsumaja kõrval). seda juttu oli juba siis kuulda, kui aasta eest siin luks-eesti jalka kohtumine oli, et nende koondis koosneb kokkadest ja tuletõrjujatest, aga päris head kokad ja tuletõrjujad pidid olema. nüüd siis isa nägi ära, kuidas jalgpalluriks voolikuid kerides treenitakse. lisaks olid tüübid eestlase silmis ebalääneeurooplaslikult intelligentsed - teadsid täpselt, kus eesti asub ja et pealinn on tallinn (ja mitte riga või üldse mitte midagi)*. nad olid seal ju ise eesti koondisega mängimas käinud.


* võrdluseks - eelmisel päeval teenindas meid ühes maakülakese restoranis hollandlasest kelner, kes oli varem töötanud šveitsis ja usas, ning eesti nimi kõlas talle nagu väljamõeldud koht - polnd elu sees kuulnud

enne-ja-pärast efektist. kaks päeva pärast üleujutuse saabumist. kõik oli pea endine. kõnniteede äärsetel rohulappidel pisut pori ja rüsirämpsu põõsaste küljes.



remichi peatänav jälle kuival jalal ja ratastel läbitav.



jõgi tagasi oma endistes piirides. bussijaam on jälle bussijaam.

remichi peatänav muutus eile laevatatavaks, kui moseli jõgi laiutama otsustas hakata, korralikult üle kallaste. sattusime täiesti juhuslikult peale - läksime jõe äärde turistitama. aga jõe äärde ei saanudki, teed olid kinni ja pidime otse üle silla saksamaale sõitma ja sinna parkima. kõndisime siis üle jõe luksi poolele tagasi asja uurima. nüüd ma saan aru küll, miks remichi peatänavaäärsete hotellide-restoranide terrassid nii kõrgel asuvad. inimesed paistsid asja juures suht rahulikud olevat. veetase oli veel tõusmas.


hall putka seal puude taga on tavaliselt bussijaam.

Ansipi ja Skype'i muinasjutumaa on lõpuks jõudnud ajakirja time kaante vahele.

anna allkiri põlevkivimajanduse vastu!

just eile kuulsin raadiost intervjuud ühe üdini solvunud põlevkivienergeetika teadlasega, kes rääkis seoses eesti autori põlevkiviteemalise inglisekeelse monigraafia ilmumisega ning oli nii uhke eesti saavutuste üle selles vallas ja oli südamest veendunud, et eesti on ses osas maailmas esirinnas ning kõik teised maailma riigid, kellel põlevkivi leidub, tahavad kangesti meilt õppida ja kõik üle võtta. võib-olla on selles isegi terake tõtt, sest ega tõsiselt ju keegi raiskamise vähendamisele ei mõtle (st need, kes sinna midagi tõesti ära teha saaksid), vaid ikka vaja uued raiskamise allikad leida.

kogu selle jutu juurde väljendas mees tohutut solvumist selle üle, kuidas mingid ignorandid rohelised, kes asjast ikka üldse midagi ei tea, võtavad põlevkivienergeetika vastu sõna ja tahavad meie rahvusliku uhkuse kinni panna. vb tõesti on ta oma ettevõtmiste üllameelsuses veendunud. aga võib-olla on tegemist lihtsalt vana kooli mehega, kel pole jaksu/tahtmist suunata oma teadlasepotentsiaali põlevkivist oluliselt keskkonnasõbralikumate ja pikema perspektiiviga tehnoloogiate väljatöötamisse. see kõik ei pidavat üldse jätkusuutlik ega piisav olema, sest tuult ükspäev on ja teinepäev ju jälle pole jne. eelarvamused ja kinnistunud stambid.

kui sellised mehed suudaks neist kivistunud arusaamadest natukenegi välja vaadata, oleks see juba samm edasi. tõenäoliselt ei saa neist küll rohelise energia eestvõitlejaid, kuid need noored mäeinsenerid jms, keda nad riigi rahadega ttü-s välja koolitavad, võiksid sel juhul oma võimeid rakendada keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate lahenduste leidmiseks. nii saab väikesest sammust suur samm. saaks.

Sinu väikene samm võib olla ülal toodud lingi taga, jättes sinna oma allkirja.

see on suurelt vaatamise pilt

viinamägi


mets