nii väike kui mu elamine ka poleks, on siia võimalik oma pass ära kaotada ja seda siis pool tundi üha meelehetlikumalt otsida, tuhnides läbi kõik kotid, paberid, kaks ainsamat riiulit viis korda, kõikide raamatute kaanevahed, ajakirjahunnikud, mantlitaskud, püüdes meelde tuletada, kus seda viimati vaja läks (mis oli viimane reis), jõudes lõpuks järeldusele, et see on mingite bürokraatliste asjaajamiste tarvis tööjuurde viidud, plaanides, kuidas selle sealt hommikul vara enne lennukile minekut ära jõuab tuua ning leida see siis lõpuks koos diplomiga telekalaua sahtlist panga kausta vahelt.