loen roosi nime. olen haaratud. nii nagu peab, natuke tavaliselt. ükspäev vaatasin fightclubi, mille cactuse riiulite vahelt tuhnides üles leidsin ja 7.99 eest omandasin. ridikülis ootab pulp fiction üle vaatamist. eile vaatasin kõrvaltänava kinos mongoolia pingpongi. üle prahi! tõesti. nädalavahetusel vaatasin the queeni. peale helen mirreni seal midagi positiivset kriitikat väärivat ei olnud. kange tahtmine on teatrisse minna, aga viimasel ajal on olnud peamiselt saksakeelsed tükid ja nii ma(a)ndun ma õhtuti peale tööd jälle kodu valgel diivanil salli mässituna raamatu või dvd seltsis. öösiti manab alateadvus mu unedesse imelikke stsenaariume. filmide ja raamatutega need (teadlikult) ei seondu. vähemasti mitte need osad, mis ärgates veel meeles on. täna olin natuke pragmaatiline ka. mõtlesin oma reisigarderoobi peale ja käisin seetarvis külapeal pesupäeva tegemas (pesuõhtut õigemini). nagu tudengielu. mitte ka päriselt.