täna hommikul koduuksest välja astudes tabas mind pahvakas pariisi lõhna. ei tea, kust see sinna limpertsbergi tänavaltele heljuma oli sattunud. see on selline segu hommikukargusest, teatud pagaritöökoja lõhnast, juba tükk aega tagasi mööda sõitnud auto heitgaasidest, mis on õhku seisma jäänud, vb ka natukesest lehekõdust ja veel millestki tuvastamatust, mis ta just pariisilikuks teeb. aga see koostis ei olegi oluline. oluline on see, mismoodi regeerib mälu mingitele lõhnaretseptorite poolt kinni püütud segudele. ja kui aktuaalselt väljenduda - kuidas siis mälu sellega toime tuleb.