sünnipäevaks leidsin postkastist kaks arvet, kaks õnnitluskaarti ja ühe teatripileti (mille ma ise netist ostsin).

"Maakri tänava tapmises kahtlustatav sai mõrvasüüdistuse"

kas maakri tänav on siis surnud?!? miks keegi pole matusele kutsunud?

vahepeal käisin kodus. njaa, see kui ma päriselt kodus käisin, oli juba nädal tagasi. vahepeal käisin mõttes ka. teatris ja harilaius ja tartus, kuhu tolmune varakevad oli lahti pääsend.

sealt viimasest alustasingi. frankfurt-hahnist ryaniga riiga lennata on päris odav. aga üsnagi väsitav. sest riiast peab ju ka edasi saama. seekord sain sealt autoga tartusse. nägin ära beriti täiesti imelise karlova-kodu. muinasjutuline hommik vaatega üle kevadhallide karlova katuste. ja kallid, kes tartu patriootidena seal oma elu (elu, peret, tööd, lapsi, kodu) elavad - kadestan. heas mõttes. paar uut koledat maja on ka sinna kerkinud. ja paar tükki ilusasti korda tehtud.

järgmine osa graafikust oli see va linnake kilukarbilt. sellest kilukarbisiluetist pole muidugi enam midagi peale oleviste torni alles. asjatoimetused ja jalutused ja lõunad viisid igale poole ja igasugustega kokku. iga kord ütlen teile suured tänud.

kahel õhtul sai graafikust maha astutud, teise reaalsusse, teatrisaali. kivirähki "adolf rühka lühikene elu" puges naha alla ja kaugemalegi. see rääkis oma ausal ja otsekohesel ja teatraalselt siiral moel neist asjust, mis miskipärast lähevad korda. risto paistis küll pisut väsinud (äsja üleujutatud tšehhist tagasi jõudnud ju), aga eks kirglik valulemine, olgu siis armsa tütarlapse või elu kutsumuse üle) väsitab ka härra rühka ära. aga ta oli tõeliselt ehe, harvakohatavalt ehe.

teine sisseaste oli linnateatri põrgusaali. "tšapajev ja pustota". mõnusalt ebalinnateatrilik. koldits on sinna värskendavalt värskeid vormilisi, konteptsioonilisi ja filosoofilisi tuuli toonud. mitte et vanadel tuultel midagi viga oleks. loomade farm oli oma olemuselt ehk nooruslikumgi (küllap selles oli oma osa ka trupil), aga need samad iroonilised-ontoloogilised küsimused. tšapajevi ja pustota versioonis võib-olla liigagi vastatud küsimused.

saaremaale jõudsin lõpuks ka. käin seal vist umbes sama tihti, kui ülikooli ajal. täpselt paras. muidugi, täpselt need samad asjad ajavad närvi, mis alati. ja samad toovad ka rõõmu ja laevad emotsionaalseid akusid. ning kenake kogus eesti muusikat sai ka kaasa võetud.

siia aga on vahepeal veelgi suurem kevad, peaaegu suvesoe kevad tulnud koos oma tulvava roheluse ja õitsega. isegi esimese äikesevihmaga. nautigem. järgmisel nädalal saab ka teatrit.

"Ruhnu triivinud karust pole enam jälgegi" - eskaleeruv aprillinali ;)

kus saab vi*ru poja vastu allkirju anda?

akud said siiski laetud.
traditsiooniline retk harilaidu.
tasus ära, täie ette.

väntsutatud ja solgutatud. kodureisi lõppakord oli selline. kõigepealt selgus laupäeval, et pühapäevased bussipiletid on kõik välja müüdud. tulime siis autoga ja seisime pühadejärgses praamijärjekorras ja vaatasime jääsuppi kuivastu sadamakaide all hulpimas. kell pool kaks jõudsime tlna. tellisin hommikuks veel takso, mis õnnestus alles kolmandal katsel (konkurents vist ikka pole piisavalt tihe).

magasin ligi kolm tundi ja tormasin siis lennujaama. täpselt tund ja 5 minutit enne lennuki ametlikku väljumisaega. aga väljuvate lendude kohta teavet andval tablool märgitu hulgas tln-brüsseli lendu polnud. lihtsalt ei olnud. hakkasin juba mõtlema, et kas olen valel päeval tulnud. ei imestaks. aga siis nägin kodumaise lennufirma kassa ees, mis oli viis minutit tagasi avatud, lennukitäie rahva pikkust järjekorda ja võtsin ka igaks juhuks sappa. esialgu selle mõttega, et oma netist ostetud pilet kätte saada, aga siis sain kuulujuttudest teada, et lend on hoopiski tühistatud. kohtasin veel mitmeid tuttavaid nägusid, keda kõiki valdas sama hämmeldus.

mis toimub? kas keegi selgitaks palun? kas jääbki päriselt lend ära? miks mingit infot ei anta? jälle see vana jama!? kuidas me nüüd kohale saame? kuhu nad kõik selle rahva panevad? miks see lend ikkagi ära jäeti? miks kellelegi pole teatatud? jne-jne.

järjekord liigub edasi väga aeglaselt. kui olin umbes poole peale jõudnud hakati üksikuid nimesid välja hüüdma. ei pööranud sellele erilist tähelepanu, kuni tuli minu nimi (valesti hääldatuna loomulikult). pisteti paber pihku ja kästi jooksuga check-in'i minna. lendate kopenhageni kaudu. ahahh. ma siis jooksen. kõik on unised ja närvilised. minu ees check inni tegev kahe lapsega perekond julgeb rahulolematust avaldada, mispeale saavad nad pahase neiu käest leti taga pahandada, et mis te arvate, et me naudime seda või. muidugi pole tema süüdi. aga ka see väsinud väikse lapsega pere mitte, kes juhtumisi satuvad olema kliendid - kehvasti koheldud kliendid.

turvakontrolli järjekorras, kus töötab ainult üks masin miskipärast (esmaspäeva hommikul tipptunni ajal!) kohtan veel üht tuttavat, kes on sama õnneliku juhuse läbi samale lennule saanud. terve saba jäi neid veel sinna kassajärjekorda ootama, kellest nagu hiljem selgus, osad lennutati kohale oslo ja frankfurdi kaudu, osad pidi üldse tulema järgmise päeva õhtuse lennuga. eriti solvunud oli kolleeg, kes tulles sai lennukit hilinemise tõttu kaks tundi kauem oodata ja jõudis keset ööd tlna.

lennukis tuli peale raske uni. maandumisest sain siis aru, kui läbi une kõva põnts käis, mis pea seljatoest lahti raputas - tagumised rattad pandi maha. kopenhageni lennujaam on sama nõme nagu alati. kahetunnise hilinemisega jõuan lõpuks brüsselisse. kokkulepitud hommikukohv sõbrannaga jääb muidugi ära, sest päevaks on tal juba muud plaanid tehtud.

lähen lennujaamast otse rongi peale ja ümberistumisega brüssel-nordis sõidangi juba luksemburgi poole. juba. oehh. magada ju ei saa, sest iga natukse aja tagant hüütakse eriti valjuks keelatud valjuhääldist "killll-kõllll: mesdames et mesieurs, nous arrivons à la gare de namur/marbehan/gembloux/arlon etc." mõtlen siis igasugu mõtteid, nt seda kuidas mul kodus ei ole midagi süüa ja riigipüha tõttu on kõik poed ju kinni ja üldse oli viimane söömaaeg hommikul kell viis tassitäie kisselliga (aitäh heale kokale) või kuidas ees pingis istuv isaga sõimlev teismeline on halvasti kasvatatud või miks neist vahekäigu istuv a pere ema, kes ilmselgelt ei ole prantslane ega belglane (vist brasiillane), räägib oma lastega ainul prantsuse keeles ja jätab nad sellega ilma ühest osast oma identiteedist. aga enamus aega ei mõtle üldse.

kõigest kolm tundi hiljem olen kodus. pea valutab rõvedalt. näksin ära ronigjaama pagaripoest ostetud kreemisaiad ja keeran ära magama. kell on umbes neli pealelõunal. ärkan mitu korda mõttega, et kui ma nüüd üles tõusen, siis enam uuesti magama ei jää. viimane ärkamine on siis, kui on aeg hommikul tööle minna.

et teater kunagi ei lõpeks,
et emotsioon visamalt hajuks
ning kuldsed sõnad
suflööri sosinast ei kustuks
ja sissesaatja tukkuma ei jääks.
et näitleja mind kõnetaks
ja omi sõnu mõtleks,
ning näitekirjaniku südamega mõtted
aju segadusest
vaevaliseil öil paberile saaks.
et teatrikunstiarm
mammona ikkesse ei vaoks,
ega kolm kivimaja idealismi põrmu taoks,
anne vähimgi ei kaoks.
et see väikenegi oleks suur,
et neid jätkuks, kes teisiti ei saa
ja et teater kunagi ei lõpeks.



/vanalinna munakivisillutisel ja krahlibaari puusoonilise laua taga peale üht etendust/

mulle tundub, et ma hakkan vist kurjaks katreks muutuma... ;)

aga muidu on kevad tartu peal. ja seni üle vaadatud uued söögikohad on päris mõistlikud. hmm, söögikoha kohta "mõistlik" öelda ei ole vist suurim kompliment, aga uni on ja väike jalutus öises karlovas võtba sõnatuks.

väike jalutuskäik limpu päikseloojangulistel tänavatel, viimased sõõmud karedat kevadõhku, õitsvaid nartsisse ja lõhnavat aiakanarbikku. ning nüüd kohvrit pakkima. sellest tõotab tulla üks teatraalne kodureis. või peaks ültema matk. ja graafik on tihe, nagu tavaliselt. nägudeni!

kaks päeva olen töölt tulles mööda sõitvaid autosid lugenud. kolmel korral lugesin sajast autost täpselt 10 mitte-eurooplast ja ühel korral oli see number 14. niiet vist ei tee kellelegi liiga, kui üldistan järsult, et luksi linnas sõitvatest autodest 89% on euroopa päritolu. ülejäänud 11% on peamiselt jaapanlased, paar üksikut mikihiiremaa iseliikuvat vankrit ka. euroopa omadest tundub sakslasi ja prantslasi enam vähem pooleks olevat, vb saksa siiski pisut rebib ette. natuke on ka hispaania ja itaalia (kusjuures mitte fiatid, vaid peamiselt alfa romeod) esindajaid ning mõned üksiküritajad.

ei saa minagi teisiti
kui laulma pean
helinast, millest liiv kord kirjutas

kuigi kasvult pole
ma enam väike
on helinal veel ruumi
sirguda, laotuda laiali
üle tuulesitke karjamaa
ja koduküla võsa

teda keegi ehk ei oota
kuid teab
et minema peab

ei mata see helin üksi mind
ta kaasa kisub sind
jah sind

njh, P tool seal natuke põiki üle koridori on ikka tühi. ikka tundub, et ta ju kohe tuleb oma lahtise kannaga kingadega ja istub sinna maha toimetama. aga hoopiski mitte. hoopis naudib kodus karedaid meretuuli ja valmistub põnni kasvatama. küll sealt tuleb üks õige eesti põnn :) aga seni kui keegi pole tema toolile end veel sisse seadnud, saab siit sisehoovi poolsest kabinetist salaja natuke tema akna vaadet piiluda ;)

sel nädalal juhtus väike kinorekord. kui festivalid välja arvata, siis ma vist varem ei ole ühe nädalaga neli õhtut kinos käinud. dvd-d ei lähe ka arvesse. selle sisse mahtus nii head, väga head, kui väga halba kino. alustame paremast poolest - Danièle Thompsoni "Fauteuils d'orchestre". je sais que ce n'est qu'une simple comédie, mais ça m'a touché. see räägib just neist asjust, mis korda lähevad. ja räägib nii, et jõuab kohale. see on üks neist filmidest, mis tekitab kuskile tunde, et tuleks midagi ette võtta.

täielik fiasko oli Niki Caro "North Country" (mida oli muidugi treileri järgi juba oodata ka). suurepärane näide sellest, mis juhtub siis, kui lootustandev uus-meremaa režissöör holliwoodi läheb. ma ei mäleta, millal viimati oleks tahtnud filmi poole pealt kinost ära minna. siuke naivist-feministlik jura ollivuudi kastmes käib närvidele. naisinimeste raskest elust saab ka teisiti filmi teha ja seda väga hästi teha. aga selle konkreetse filmi ainus väärtus oli mõned vinged üldplaanid tööstitust talvisest läbi songerdatud minnesota tööstusmaastikust ja kaevandustehnikast.

nende kahe vahele jäävad lihtsalt head filmid nagu Claude Chabroli l'Ivresse du pouvoir" Isabelle Huppertiga oma tuntud headuses ja Roberto Benigni "la tigre e la neve", kes on oma sõjakoleduste romantikakomöödia viinud seekord iraaki ja nagu igas oma filmis, arendab armastuslugu omaenda naisega (Nicoletta Braschi).

järgmine nädal on viimane enne väikest puhkust ja tuleb ilmselt leppida tavapärase 1-2 seansiga.

viimastest otsisõnadest, millega siis veebi jõutud:

- kuklapeavalu - ei mäleta, et seda siin kunagi maininud oleks, aga istuva ametnikuna vaevab see mind tõesti kogu aeg.
- lennuki kaaperdamine - jaa, annan kohe üksikasjalikud juhised...
- karujärve suusarajad - viimati käisin seal eelmisel talvel. vihma sadas.

avastasin nüüd ka lõpuks selle järelhüüde. kümnesse, reservatsiooniga siiski.

täna hakkasin aednikuks. rõdu sai vähe kevadisemaks ja elavamaks. homme siis on näha, kas need vaesekesed öö jahedas õueõhus üle ka elavad. lindudele vist meeldib, kes seal lahtise akna taga paksu sünkjas-musta paduvihmapilve all valjuhäälselt oma kevadeiharust kuulutavad. ja toas laua all on mulda pandud lillehernestest esimesed juba ninad välja pistnud.