sel nädalal juhtus väike kinorekord. kui festivalid välja arvata, siis ma vist varem ei ole ühe nädalaga neli õhtut kinos käinud. dvd-d ei lähe ka arvesse. selle sisse mahtus nii head, väga head, kui väga halba kino. alustame paremast poolest - Danièle Thompsoni "Fauteuils d'orchestre". je sais que ce n'est qu'une simple comédie, mais ça m'a touché. see räägib just neist asjust, mis korda lähevad. ja räägib nii, et jõuab kohale. see on üks neist filmidest, mis tekitab kuskile tunde, et tuleks midagi ette võtta.

täielik fiasko oli Niki Caro "North Country" (mida oli muidugi treileri järgi juba oodata ka). suurepärane näide sellest, mis juhtub siis, kui lootustandev uus-meremaa režissöör holliwoodi läheb. ma ei mäleta, millal viimati oleks tahtnud filmi poole pealt kinost ära minna. siuke naivist-feministlik jura ollivuudi kastmes käib närvidele. naisinimeste raskest elust saab ka teisiti filmi teha ja seda väga hästi teha. aga selle konkreetse filmi ainus väärtus oli mõned vinged üldplaanid tööstitust talvisest läbi songerdatud minnesota tööstusmaastikust ja kaevandustehnikast.

nende kahe vahele jäävad lihtsalt head filmid nagu Claude Chabroli l'Ivresse du pouvoir" Isabelle Huppertiga oma tuntud headuses ja Roberto Benigni "la tigre e la neve", kes on oma sõjakoleduste romantikakomöödia viinud seekord iraaki ja nagu igas oma filmis, arendab armastuslugu omaenda naisega (Nicoletta Braschi).

järgmine nädal on viimane enne väikest puhkust ja tuleb ilmselt leppida tavapärase 1-2 seansiga.