täna on meil kevad. rõkkava linnulaulu, ehtsa päikese ja pärani õieli krookuste kevad. äraütlemata meeldiv. ja oleks veelgi meeldivam, kui poleks seda neetud seljavalu jälle. aga toas istumine oli nii ilmvõimatu. võtsin siis mõne kangema tableti, pakkisin end sisse ja seadsin sammud parki peesitama. torkasin juturaamatu ja paar vana TMKd kotti, et seal siis õunte pealt vaadata, millist neist lugema hakata. kella kahe ajal neumani parki jõudes ei näinud ma seal oma suureks üllatuseks ainumastki hingelist. ilmselt oli kellaeg lihtsalt liiga varajane, sest kui olin end ühe suure puu alla päikselisele pingile sisse seadnud ja seal mõnda aega rahulikult lugenud, hakkas ka rahvas liikuma, rahvas oma lõugavate prantsusekeelsete jõnglastega ja jalutatavate koerakestega (kellest ühe pisi-pisikse nähvitsa nimi oli villu, vähemasti kõlas väga seda moodi, kui peremees uitama kippuvat kutsukest valjuhäälselt hõikas). aga päike oli mõnusalt põletav ja suured puud oma linnukestega nii mõjusasti uinutavad ja nii ma siis elasin seal mingis oma maailmas, õigemini nende maailmas, kes TMK lehekülgedele kirjutanud ja kirjutatud. koju jõudes selgus mitteüllatuslikult, et päike on oma kavala sõrme läbi heleda pearätiku ikkagi mu pähe pistnud ja pea käib kergelt ringi.