väntsutatud ja solgutatud. kodureisi lõppakord oli selline. kõigepealt selgus laupäeval, et pühapäevased bussipiletid on kõik välja müüdud. tulime siis autoga ja seisime pühadejärgses praamijärjekorras ja vaatasime jääsuppi kuivastu sadamakaide all hulpimas. kell pool kaks jõudsime tlna. tellisin hommikuks veel takso, mis õnnestus alles kolmandal katsel (konkurents vist ikka pole piisavalt tihe).

magasin ligi kolm tundi ja tormasin siis lennujaama. täpselt tund ja 5 minutit enne lennuki ametlikku väljumisaega. aga väljuvate lendude kohta teavet andval tablool märgitu hulgas tln-brüsseli lendu polnud. lihtsalt ei olnud. hakkasin juba mõtlema, et kas olen valel päeval tulnud. ei imestaks. aga siis nägin kodumaise lennufirma kassa ees, mis oli viis minutit tagasi avatud, lennukitäie rahva pikkust järjekorda ja võtsin ka igaks juhuks sappa. esialgu selle mõttega, et oma netist ostetud pilet kätte saada, aga siis sain kuulujuttudest teada, et lend on hoopiski tühistatud. kohtasin veel mitmeid tuttavaid nägusid, keda kõiki valdas sama hämmeldus.

mis toimub? kas keegi selgitaks palun? kas jääbki päriselt lend ära? miks mingit infot ei anta? jälle see vana jama!? kuidas me nüüd kohale saame? kuhu nad kõik selle rahva panevad? miks see lend ikkagi ära jäeti? miks kellelegi pole teatatud? jne-jne.

järjekord liigub edasi väga aeglaselt. kui olin umbes poole peale jõudnud hakati üksikuid nimesid välja hüüdma. ei pööranud sellele erilist tähelepanu, kuni tuli minu nimi (valesti hääldatuna loomulikult). pisteti paber pihku ja kästi jooksuga check-in'i minna. lendate kopenhageni kaudu. ahahh. ma siis jooksen. kõik on unised ja närvilised. minu ees check inni tegev kahe lapsega perekond julgeb rahulolematust avaldada, mispeale saavad nad pahase neiu käest leti taga pahandada, et mis te arvate, et me naudime seda või. muidugi pole tema süüdi. aga ka see väsinud väikse lapsega pere mitte, kes juhtumisi satuvad olema kliendid - kehvasti koheldud kliendid.

turvakontrolli järjekorras, kus töötab ainult üks masin miskipärast (esmaspäeva hommikul tipptunni ajal!) kohtan veel üht tuttavat, kes on sama õnneliku juhuse läbi samale lennule saanud. terve saba jäi neid veel sinna kassajärjekorda ootama, kellest nagu hiljem selgus, osad lennutati kohale oslo ja frankfurdi kaudu, osad pidi üldse tulema järgmise päeva õhtuse lennuga. eriti solvunud oli kolleeg, kes tulles sai lennukit hilinemise tõttu kaks tundi kauem oodata ja jõudis keset ööd tlna.

lennukis tuli peale raske uni. maandumisest sain siis aru, kui läbi une kõva põnts käis, mis pea seljatoest lahti raputas - tagumised rattad pandi maha. kopenhageni lennujaam on sama nõme nagu alati. kahetunnise hilinemisega jõuan lõpuks brüsselisse. kokkulepitud hommikukohv sõbrannaga jääb muidugi ära, sest päevaks on tal juba muud plaanid tehtud.

lähen lennujaamast otse rongi peale ja ümberistumisega brüssel-nordis sõidangi juba luksemburgi poole. juba. oehh. magada ju ei saa, sest iga natukse aja tagant hüütakse eriti valjuks keelatud valjuhääldist "killll-kõllll: mesdames et mesieurs, nous arrivons à la gare de namur/marbehan/gembloux/arlon etc." mõtlen siis igasugu mõtteid, nt seda kuidas mul kodus ei ole midagi süüa ja riigipüha tõttu on kõik poed ju kinni ja üldse oli viimane söömaaeg hommikul kell viis tassitäie kisselliga (aitäh heale kokale) või kuidas ees pingis istuv isaga sõimlev teismeline on halvasti kasvatatud või miks neist vahekäigu istuv a pere ema, kes ilmselgelt ei ole prantslane ega belglane (vist brasiillane), räägib oma lastega ainul prantsuse keeles ja jätab nad sellega ilma ühest osast oma identiteedist. aga enamus aega ei mõtle üldse.

kõigest kolm tundi hiljem olen kodus. pea valutab rõvedalt. näksin ära ronigjaama pagaripoest ostetud kreemisaiad ja keeran ära magama. kell on umbes neli pealelõunal. ärkan mitu korda mõttega, et kui ma nüüd üles tõusen, siis enam uuesti magama ei jää. viimane ärkamine on siis, kui on aeg hommikul tööle minna.