et teater kunagi ei lõpeks,
et emotsioon visamalt hajuks
ning kuldsed sõnad
suflööri sosinast ei kustuks
ja sissesaatja tukkuma ei jääks.
et näitleja mind kõnetaks
ja omi sõnu mõtleks,
ning näitekirjaniku südamega mõtted
aju segadusest
vaevaliseil öil paberile saaks.
et teatrikunstiarm
mammona ikkesse ei vaoks,
ega kolm kivimaja idealismi põrmu taoks,
anne vähimgi ei kaoks.
et see väikenegi oleks suur,
et neid jätkuks, kes teisiti ei saa
ja et teater kunagi ei lõpeks.



/vanalinna munakivisillutisel ja krahlibaari puusoonilise laua taga peale üht etendust/