lugesin täna sass henno üht varasemat teksti, "elu algab täna" (avaldatud bahama pressis). haaravalt kirjutatud. ja selline noor ja pisut naivistlik. miskipärast kipun stereotüüpselt eeldama, et head tekstid on kuidagi sügavad ja mitmedimensioonilised ning mitte ei räägi lugu, vaid loovad sinu peas loo ja jätavad sinna narratiivi sisse ja ümber ja sellest edasi palju mõtteruumi. "elu algab täna" on siin omamoodi reeglit kinnitav erand. tekivad seosed paari teise noore kirjutajaga, kelles tunned just sellist uljast ihalevat idealismi üsnagi ausalt väljendatuna selles keeles, milles me kasvasime. selles on kohati piinlikkust tekitavat äratundmist ja püüdlikkust, aga ka sellist ehedust, mis sulle lugejana korda läheb. kui osad mõned aastad tagasi ka noorema põlvkonna kirjutajateks nimetatud seltskonna kerturakked ja kaurkenderid üritavad sama asja teha, siis mõjub see üksnes tühja poosina ja isegi edvistamisena. või siis on asi lugejas. aga tänased sasshennod ja jimashilevid kõnetavad. ja ma olen päris kindel, et asi ei ole ainult põlvkonnakaasluses.

selline tatine, udune, paksu halli pilve mässitud ilm, sinna juurde paar nädalat suhtelist magamatust - ükski vägi ei suuda sind päriselt ärkvele sundida (ei koka, ei kange must tee, kohvist me ei räägi). ainus, mis veel märku annab, et elu ikka sees, on vana kulunud pahameel ajaleheartiklite pealkirjade ja tekstide kirjutajate suhtes, kes eesti keele süntaksist justkui ööd ega mütsi poleks kuulnud. (näiteid pole vaja eraldi tuua, võtke esimene ettejuhtuv pähevalehe artikkel.) aga eks see ole ka rohkem selline pada-sõimab-katelt-tüüpi nending. sissekande moraal - töö ja kool korraga ei ole eriti tervislik.

kohtu tutvustusfilm sai valmis. ja kes seda peale loeb - treufa loomulikult. oleks võind ise selle peale tulla. sry, et Sulle nii "juristi" teksti andsime, aga selle kallal on niigi kurja vaeva nähtud. prantsusekeelset "sofistikeeritud" teksti mõistetavasse eesti keelde ümber panna nii, et tädi maali ja riigikohtu esimees mõlemad sellest aru saaksid - mission impossible. noja oma "naljakoht" peab ju ka igas filmis sees olema - kuidas luksemburglane belgias prille ostmas käis! ;)
aga tänu väga heale pealelugejale lõpptulemuse üle väga ei kurda. :)

sajab mingit valget asja, mida kohalikud nimetavad lumeks. loomulikult on see lörts. eesti ilm.

"TALLINN, 24. november (EPLO) - Seoses läheneva kodanikupäevaga käivitati neljapäeval käiku uuenenud riigikogu netileht, oma lehekülje sai ka riigikogu esimees Ene Ergma."

ehk maakeeli - alagas ergma presidendikampaania.

samast allikast: "Kloogarand müüdi elamukruntideks. (...) Kuigi see ala ei pidanud kunagi erakätesse sattuma, ei pea sealse 41 krundi omanikud muretsema, sest tehingu uurimiseks alustatud kriminaalasi hakkab kohe-kohe aeguma."

lohutuseks peatsele eramuomanikule - oh ärge muretsege, see kuritegu aegub kohe-kohe ja siis on kõik korras, olete teie õigemees ja mina õigemees. juriidiliselt on ju kõik korrektne. :P

miks siuksed asjad ei üllata!? ja miks need jätkuvalt mind vi-ha-le ajavad!? ja miks käib ajalehtede totaalne küündimatus ka mulle jätkuvalt pida!?

vaiksel hetkel
tormiilma eest
vaiksel sammul
tormava ilma seest
astusid varju
teisele poole
oma väikse ingli
hinge heli seltsi
vaiksel häälel
kanname teid


pühendusega...


.

“Tänu gaasijuhtmele ujuvad varsti kõik kalad…!” - Vene-Saksa gaasijuhtme ehitamist saab tõkestada vaid keskkonnaargumentidega

nüüd siis teame, millest oli meie paari aasta tagune teldersi kaasus. eriti pidades silmas läänemere eriti tundlikuks merealaks kuulutamise teemat. üks-ühele, ainult nafta asemel on gaas.

üritasin eile läbi klaasukse kõndida. ei õnnestunud. sammusin mõttesse vajunult, pilk maas. järsku kohtusid otsaesine ja parem põlv klaasist takistusega. päris korralik pauk, põlvekedra peal on sinikas. kuidagi ei taha aru saada, et on talv ja uksed on kinni.

seminaritöö teksti tekkis sõna läbiröökimised. eks ta ole, vahel võib ka sellest abi olla, mingil kummalisel väljaelamise kombel. ainult et siis tuleks pärast ka vabandada ja see on juba palju kõrgem trepp, millest üles ronida.

vanast ja viimasel ajal üha enam populaarsust koguvast sarjast "totraid pealkirju ajalehtedest":
Eestlast piinati Norras trelliga narkoraha pärast - kas keegi seletaks mulle juhmile, misasi see trelliga narkoraha on?

meil on suvi - sajab rahet.

tavaliselt on sedamoodi, et niipea, kui lõputiitrid jooksma hakkavad, pannakse tuled põlema ja kinosaal jookseb tühjaks. mõned veidrikud (mina nende hulgas) istuvad edasi ja vaatavad lõppu. täna pandi ka tuled põlema, aga keegi, mitte keegi ei liigutanud. tiitrid jooksid ära ja ekraan jäi pimedaks. ikka keegi ei liigutanud. jäid magama v? sai ikka läbi? ma igatahes tõusin püsti ja kõndisin välja. oli vaja sellest filmist välja kõndida. selliseid filme on vähe, kust saab välja kõndida (sest selleks tuleb algul sisse saada). aga ma ei saanud aru. oleks pidanud, aga ei saanud. selleks, et sellest filmist siiski päriselt välja jalutada, oleks vist ikkagi kasulik aru saada. sinon, les reves bien dingues garantis...
"caché"

armas sõber,

tahtsin Sulle juba tükk aega tagasi kirjutada, kuidas haige inimese juurde tulevad haiged uned ja neis unedes terved inimesed ning kuidas mõtted on siis väsinud ja jäävad kuskile poole peale pidama või siis elavad päris oma elu. tahtsin kirjutada, sest teadsin, et terveks saades tsenseerib terve mõistus nad ära ning nad vajuvad peitu ja jäävad väljendamata. aga siis sain ma jälle terveks (niivõrd-kuivõrd) ja haiged mõtted tundusid liiga haiged, haiged uned liiga haiged, liiga sürrilt reaalsed ja sinna nad jäid...

tegelikult mulle meeldib jälle tervem olla ja et on jaksu tööl sebida. võib-olla on siin mängus ka erinevus tavarutiinist – praegu on käsil ühe „propagandafilmi” teksti tõlkimine. PR-inimesed on teinud oma tööd ning produtseerinud väikse ülevaatefilmi kohtust, et mis see on ja millega tegeleb, kes seal on ja kuidas sinna saab jne. minu ülesanne on see kõneldavas ja arusaadavas vormis eesti keelde ümber panna. igati ontlik ettevõtmine nt koolilaste silmis, kes seda ühiskonnaõpetuse tunnis võib-olla kunagi vaatama juhuvad – ikka on ju tore tunnis filmi vaadata, mitte lihtsalt targutada/targutamist kuulata. ilmselt liialdamata võib öelda, et nende mõnede koolilaste ja veel mõne juhusliku veidrikuga piirdubki selle propaganda audients. aga sellega me oleme ju harjunud.

eile käisime linnapeal valgust ja varju otsimas. paar tundi leidus ka, aga siis hakkas jälle udutama ja sadama ning need agarad, kes ruttu suurema osa oma diapo filmist täis klõbistasid, said loodetavasti ka paar vaadatavat kaadrit. kuid seda näeme nädala pärast. võid ju üritada tabada päikselaiku laternaklaasil või su silmade kõrgusel allinna majakese korstna ümber mänglevat suigsuvinet sügiseses niiskes õhus või kunstiajaloomuuseumi hoone moodsat karakterit vanalinna südames. aga see kõik jääb ikkagi sinu enda vaatesse, su enda pilku ja pähe. justnagu iga muugi katse end väljendada. võid end postmodernsete kaanonitega lohutada, et iga kunst, iga sõnum on subjekti enda peas või selles suhtes, mis isikul mingi kunstiks nimetatava asjaga tekib. kuid kummitama jääb ikka võimetus. ning samavõrra soov ja tahtmine sellest võimetusest läbi murda. küllap.

järgmise korrani siis!

m

täna tööle tulemine oli viga. aga ma ei mõelnud ju, et mõtlemisvõime on endiselt suht olematu. kuidas ma saanukski.

angiin... oeehhhh...

Tartu kaubamaja arhitekt solvus Lennart Meri kriitika peale

no mida! no mida!?! kelle jaoks meil siis hooneid lõppeks ehitatakse!? arhitektid teiste arhitektide jaoks? oi vabandust - ARENENUD arhitektide jaoks! igal juhul mitte nende inimeste jaoks, kes päevast päeva nende hoonete sees, kõrval, ümbruses, lähikonnas elama peavad. ei, nemad ei saa ju aru, nad ei ole piisavalt arenenud. tänu "arenenud" arhitektide suuremeelsusele me siis nüüd teame seda. andke andeks, aga kui arenenud olemine tähendab seda, siis ma pigem eelistan Lennart Meriga koos "mitte-arenenute" kambas olla.

Kirsiaed

[Üleni, üleni valge! Oo, mu aed! Pärast pimedat, sombust sügist ja külma talve oled sa jälle noor, tulvil õnne, taevainglid pole sind hüljanud...] (esimene vaatus)

[Need tarkpead on kõik nii lollid; pole mul kellegagi rääkida... Ikka üksi, üksi, kedagi mul pole...] (teine vaatus)

[Ometi on täiesti selge, et olevikus elamise tarvis tuleb enne lunastada minevik, sellele kriips peale tõmmata; lunastada saab seda aga ainult kannatuste läbi, ainult tohutu suure, lakkamatu tööga.] (teine vaatus)

[Härrased, pidage silmas, rongi ärasõiduni on veel kõigest nelikümmned kuus minutit!] (neljas vaatus)


Võluda saab väikeste asjadega ja väikeste asjadega, mis saavad suureks. Väikeste valgusnüanssidega, liistudest kokkutaotud kirsipuudega lae all, korrapäraga ja selle piiride katsumisega, must-valge värvilisusega, konventsionaalsuse ja traditsiooni tõlgendamisega, kolmerattalise jalgrattaga, harmoonilise kakofooniaga, mattumusega, häälega, heliga, muusikaga, hingamisega, sosinaga, pilguga, kõnega, sõnumiga, ühtesuladumisega, ansambliga, looritatusega, kontaktiga, puudutusega... Kogu austusega 22. lennu häid elamusi pakkunud varasemate diplomilavastuste suhtes – see ei ole enam tudengiteater. Seal on alles kõik see varasemast tuttav entusiasm, krutski ja siirus ja sellega koos on seal mingi küpsemise hõng, mõisaköögi kirsikompoti magus-soe lõhn, kirsiõite tolm, terviku ja veel millegi hõlmamise oskus. Nähtumus, et selle taga on protsess, mis on neile andnud midagi olemuslikku ja seda viisil, mis ei saa neisse mitte pidama jääda vaid andub edasi. jõuab kohale, jõuab pärale. Viidingult laenates - meele metsa taha. Ja sellest sa enam ei pääse. Vaja ainult vaksalis valmis olla ja julgelt rongile astuda. Sellest rongisõidust, jalutuskäigust kirsiaias siis reisikirja kirjutada on aga hoopis isevärki keeruline ülesanne, kuid tagasiteed ei ole...

tänud!

tagasi. luksemburgi soojapoolses sombus. kurguvaluga. sassis toas, kodureisilt tagasi ja kaasa toodud asjade ja omakeelse-omakõlalise muusika (eesti keeled) keskel tahavad mõtted tulla. olgugi, et sel viimasel nädal oli tihedamast tihedam, pealiskaudsuse ohtu tõotav programm, oli hea, head emotsioonid. oli hea. luban, et järgmisel korral suhtlen ka. seekordsel ülevaatereisil oli vist pigem suhtlus kuhugi sissepoole, ülespoole, pealepoole, raamatutesse, mõtetesse, teatrisse, mereõhusse... nii ei jõua ava(ne)da, vabandust. ometi leiab miski ikka üles tee ja jõuab sulle kohale, poeb sisse, on olemas. ei, see ei ole nostalgia, see ei ole ka koduigatsus.

neljapäeva õhtupoolikul maandusin kallaveres, ettekavatsetult. ja tulema sealt enam ei saanud. sealt ei saa. sellest vanast majast, neist inimestest, sellest igavikulisuse puudutusest ja nii elutervest reaalsusest. aitäh.

nii jõudsingi tartusse alles reede pealelõunal, aastapäeva üritustele sisse elama. suurem osa sellest aastapäeva nädalavahetusest või õigemini poolnädalast läks minust mööda, aga aastapäevi tuleb veel. neid päevi, kus K ja T oma tõotusi jagavad, on aga ainult üks. oli südamlik ja ilus ja hea kerge olla. ja aastapäevainimeste sekka jõudsin ka veel õhtul. ning peale paaritunnist und bussi peale. ei mäletagi, et seda trt-kuressare vahet sõitmise aastatel oleks juhtunud, aga seekord ma viljandit ja kilingi-nõmmet ei näinud, tegin küll hetkeks silmad lahti kuskil pööru peal, aga ei näinud. mere lähenedes ärkas aju ellu ja praam kõigutas kerges tumesinises ristlaines mõnusalt. siis ma lihtaslt olin kodus natuke aega. oleks ju võinud pühapäeval helsingisse mälestuskontserdile minna, aga tahtsin koju. seekord siis niipidi.

ning tuligi tagasi mineku alguse aeg. ja teater. aga see viimane väärib juba eraldi postitust.