selline tatine, udune, paksu halli pilve mässitud ilm, sinna juurde paar nädalat suhtelist magamatust - ükski vägi ei suuda sind päriselt ärkvele sundida (ei koka, ei kange must tee, kohvist me ei räägi). ainus, mis veel märku annab, et elu ikka sees, on vana kulunud pahameel ajaleheartiklite pealkirjade ja tekstide kirjutajate suhtes, kes eesti keele süntaksist justkui ööd ega mütsi poleks kuulnud. (näiteid pole vaja eraldi tuua, võtke esimene ettejuhtuv pähevalehe artikkel.) aga eks see ole ka rohkem selline pada-sõimab-katelt-tüüpi nending. sissekande moraal - töö ja kool korraga ei ole eriti tervislik.