armas sõber,

tahtsin Sulle juba tükk aega tagasi kirjutada, kuidas haige inimese juurde tulevad haiged uned ja neis unedes terved inimesed ning kuidas mõtted on siis väsinud ja jäävad kuskile poole peale pidama või siis elavad päris oma elu. tahtsin kirjutada, sest teadsin, et terveks saades tsenseerib terve mõistus nad ära ning nad vajuvad peitu ja jäävad väljendamata. aga siis sain ma jälle terveks (niivõrd-kuivõrd) ja haiged mõtted tundusid liiga haiged, haiged uned liiga haiged, liiga sürrilt reaalsed ja sinna nad jäid...

tegelikult mulle meeldib jälle tervem olla ja et on jaksu tööl sebida. võib-olla on siin mängus ka erinevus tavarutiinist – praegu on käsil ühe „propagandafilmi” teksti tõlkimine. PR-inimesed on teinud oma tööd ning produtseerinud väikse ülevaatefilmi kohtust, et mis see on ja millega tegeleb, kes seal on ja kuidas sinna saab jne. minu ülesanne on see kõneldavas ja arusaadavas vormis eesti keelde ümber panna. igati ontlik ettevõtmine nt koolilaste silmis, kes seda ühiskonnaõpetuse tunnis võib-olla kunagi vaatama juhuvad – ikka on ju tore tunnis filmi vaadata, mitte lihtsalt targutada/targutamist kuulata. ilmselt liialdamata võib öelda, et nende mõnede koolilaste ja veel mõne juhusliku veidrikuga piirdubki selle propaganda audients. aga sellega me oleme ju harjunud.

eile käisime linnapeal valgust ja varju otsimas. paar tundi leidus ka, aga siis hakkas jälle udutama ja sadama ning need agarad, kes ruttu suurema osa oma diapo filmist täis klõbistasid, said loodetavasti ka paar vaadatavat kaadrit. kuid seda näeme nädala pärast. võid ju üritada tabada päikselaiku laternaklaasil või su silmade kõrgusel allinna majakese korstna ümber mänglevat suigsuvinet sügiseses niiskes õhus või kunstiajaloomuuseumi hoone moodsat karakterit vanalinna südames. aga see kõik jääb ikkagi sinu enda vaatesse, su enda pilku ja pähe. justnagu iga muugi katse end väljendada. võid end postmodernsete kaanonitega lohutada, et iga kunst, iga sõnum on subjekti enda peas või selles suhtes, mis isikul mingi kunstiks nimetatava asjaga tekib. kuid kummitama jääb ikka võimetus. ning samavõrra soov ja tahtmine sellest võimetusest läbi murda. küllap.

järgmise korrani siis!

m