Kirsiaed

[Üleni, üleni valge! Oo, mu aed! Pärast pimedat, sombust sügist ja külma talve oled sa jälle noor, tulvil õnne, taevainglid pole sind hüljanud...] (esimene vaatus)

[Need tarkpead on kõik nii lollid; pole mul kellegagi rääkida... Ikka üksi, üksi, kedagi mul pole...] (teine vaatus)

[Ometi on täiesti selge, et olevikus elamise tarvis tuleb enne lunastada minevik, sellele kriips peale tõmmata; lunastada saab seda aga ainult kannatuste läbi, ainult tohutu suure, lakkamatu tööga.] (teine vaatus)

[Härrased, pidage silmas, rongi ärasõiduni on veel kõigest nelikümmned kuus minutit!] (neljas vaatus)


Võluda saab väikeste asjadega ja väikeste asjadega, mis saavad suureks. Väikeste valgusnüanssidega, liistudest kokkutaotud kirsipuudega lae all, korrapäraga ja selle piiride katsumisega, must-valge värvilisusega, konventsionaalsuse ja traditsiooni tõlgendamisega, kolmerattalise jalgrattaga, harmoonilise kakofooniaga, mattumusega, häälega, heliga, muusikaga, hingamisega, sosinaga, pilguga, kõnega, sõnumiga, ühtesuladumisega, ansambliga, looritatusega, kontaktiga, puudutusega... Kogu austusega 22. lennu häid elamusi pakkunud varasemate diplomilavastuste suhtes – see ei ole enam tudengiteater. Seal on alles kõik see varasemast tuttav entusiasm, krutski ja siirus ja sellega koos on seal mingi küpsemise hõng, mõisaköögi kirsikompoti magus-soe lõhn, kirsiõite tolm, terviku ja veel millegi hõlmamise oskus. Nähtumus, et selle taga on protsess, mis on neile andnud midagi olemuslikku ja seda viisil, mis ei saa neisse mitte pidama jääda vaid andub edasi. jõuab kohale, jõuab pärale. Viidingult laenates - meele metsa taha. Ja sellest sa enam ei pääse. Vaja ainult vaksalis valmis olla ja julgelt rongile astuda. Sellest rongisõidust, jalutuskäigust kirsiaias siis reisikirja kirjutada on aga hoopis isevärki keeruline ülesanne, kuid tagasiteed ei ole...

tänud!