lugesin täna sass henno üht varasemat teksti, "elu algab täna" (avaldatud bahama pressis). haaravalt kirjutatud. ja selline noor ja pisut naivistlik. miskipärast kipun stereotüüpselt eeldama, et head tekstid on kuidagi sügavad ja mitmedimensioonilised ning mitte ei räägi lugu, vaid loovad sinu peas loo ja jätavad sinna narratiivi sisse ja ümber ja sellest edasi palju mõtteruumi. "elu algab täna" on siin omamoodi reeglit kinnitav erand. tekivad seosed paari teise noore kirjutajaga, kelles tunned just sellist uljast ihalevat idealismi üsnagi ausalt väljendatuna selles keeles, milles me kasvasime. selles on kohati piinlikkust tekitavat äratundmist ja püüdlikkust, aga ka sellist ehedust, mis sulle lugejana korda läheb. kui osad mõned aastad tagasi ka noorema põlvkonna kirjutajateks nimetatud seltskonna kerturakked ja kaurkenderid üritavad sama asja teha, siis mõjub see üksnes tühja poosina ja isegi edvistamisena. või siis on asi lugejas. aga tänased sasshennod ja jimashilevid kõnetavad. ja ma olen päris kindel, et asi ei ole ainult põlvkonnakaasluses.