tudengielu revisited:

läksin eile peale tööd poodi telekat ostma (kui kaabel on olemas, siis võiks ju ka telekas olla). mõtlesin, et võtan siukse kõige väiksema 14 tollise teleka näppu ja kõnnin koju, mis seal ikka ära pole. telekariiuli ees selgus aga, et 14tollise ja 21tollise ekraaniga teleka hinna vahe on 10 euri. peale pikka kaalumist jäi liina pragmaatika peale ning ta veenis mind, et tassime selle suurema teleka kahekesi koju ära küll. lasime siis selle suurema laost välja otsida ja tassisime selle rõõmsalt kahe vahel bussipeatusse. vahepeal jõudsin u 3 korda mõelda, et miks ma küll mõnda auto omanikust kolleegi appi ei kutsunud. peaaegu täis bussis tekitas see üleüldise naerupahvaku, kui kaks noort naesterahvast suure telekakastiga keskmisest uksest sisse astusid. nali meie kulul. aga mis saab meil selle vastu olla. pealegi tõi see nostalgiliselt meelde tartu tudengilinna, kus ikka aeg-ajalt näed inimesi tänaval voodit tassimas vms.

täna hommikul (lõuna paiku tglt) oli selle suve viimane apero-jazz ehk pühapäevaennelõunajazzu kontsert kloostrimuuseumi hoovil. suvise kontserdisarja lõppakordiks mängisid seekord kolm kohalikku edevat poissi, tõelised proffid. asjata neid ilmselt ei nimetata luksi parimateks jazzman'ideks. kui kohati tasakaalust väljas helitehnika ja minu kõrval istunud proua hingematvalt vastik parfüüm (millega ta ka üldse koonerdatud polnud) ning tuuletus sisehoovis otse lagipähe paistev keskpäevane päike välja arvata, siis oli väga sheff kontsert. mängisid vibrafonil, kontrabassil ja trummidel sellist kaasaegset klassikalist jazzi, sellist pisut abstraktsete varjunditega harmooniaga stiili. teises pooles kutsusid nad endale appi ka ühe kohaliku saksi-kuulsuse ning tõmbasid oma stiili-repertuaari klassikalisemasse jazzi, mis esimese osa kõrval tundus pisut vähem elevust-elamust tekitav. aga lisalugu oli jälle selline mõnusalt sürrikiskuv. tenorsaksil on ikka uskumatult nauditav kriipiv-mahe tämber. ning kui loo rütmiteemasid tagurpidi või sünkoopi tõmmata ja trioolidega läbi pikkida, siis tekibki mingi kummastav kaif huugavas peas ja ma juba sulangi. või oli see siis päikesest.

luksemburg ja müüdid

eestlasele, kes on harjunud mõtlema-tundma-teadma, et ta elab maal, kus kõik on kõige väiksem – riik, rahvas, territoorium, pealinn, lennujaam, distantsid jne, on luksemburg naljakas koht. siin sa leiad pidevalt midagi, mis on veel väiksem ja see tundub veider. luksemburg ei ole linnriik vastupidiselt minu varasemale arvamusele. see on umbes-täpselt saaremaa suuruse territooriumiga riik, millel on 80 tuhande elanikuga pealinn (tõepoolest – isegi tartu on suurem) ja veel paar väiksemat linna. eesti keel on vist üks väheseid, kus saab riiki – luksemburgi – ja pealinna – luxembourg’i – eristada. kui pealinnast suvalises suunas sõitma hakata, leiad igal juhul mõnekümne kilomeetri pärast end belgias, prantsusmaal või saksamaal, kuid seda ei pruugi märgatagi. no nt selle järgi saab aru, et bussipeatuste sildid on teistsugused või et bensiini hind on kallim. kõik on luksis väga kallis, aga bensiin on mingil imelikul kombel odavam – sellest ka nt viis kõrvuti bensiini jaama väikses külakeses saksa piiri ääres.

teine uudis mulle siin – letzebuergi keel. luksemburglastel on päris oma keel, mis on pehmelt öeldes nagu prantuse laenude ja flaami mõjutustega saksa keele dialekt, aga neile seda öelda ei tohi. ;) üldiselt räägivad kõik kõiki keeli. teenindavas sektoris pöördutakse sinu poole enamasti prantsuse keeles, aga mõnikord vaadatakse ka nägude järgi (st mina olen ilmselt sakslase nägu).

luksi „kaubamärgid”. pangandusparadiis – soodsa pinnase tõttu võib pea igalt tänavalt vähemalt ühe panga leida. metallurgia – ma küll ei tea, kus siin pisikesel territooriumil see varandus välja võetakse, aga väidetavalt on luksemburg üks maailma suuremaid terasetootjaid. satelliidid – maailma suurima satelliitide võrgu omanik firma asub luksemburgis, kes iganes mõnd satikanalit või pilti vaadanud, võib kindel olla, et on selle firma satelliite kasutanud.

(tu bii kontinjuud...)

kopaga pähe ja ummikusse! elik ülla-ülla - tõlkimine ajab juhtme kokku.

aga tegelikult me käisime eile "lendamas". kohaliku tähtsusega rändtivoli on ennast püsti pannud ühe tänavavahe kaugusele minu korterist (õnneks ei kosta peale kiljumisepuhangute minu hoovipoolsesse tubakorterisse erilist suurt lärmi) ning eile õhtul arenes iganädalasest siinse eestlaskonna pubiõhtust lõbustuspargi ühiskülastus. näinud, kuidas need asjad seal kahe nädala jooksul lihtsalt torudest kokku lapiti, ei tekita just erilist usaldust kõvasti loksutavate atraktsioonide peale ronida. aga pauertaueri otsast 66 meetrit vabalangemist oli täitsa kaif, seltskondlik melu sinna juurde arvata.

elavast legendist on saanud lihtsalt legend.

et tähele panna ja mitte unustada – panen kirja. õigupoolest ei olegi sõnu kirja panna. öeldakse, et elu läheb edasi. ja kõik need muud klišeed. mõtlesin nädala jagu päevi tagasi, et miks peab sellise hinnaga meile meie ajalikkust meelde tuletama. teiste arvelt. aga seda hinda ei maksa mitte nemad. seda maksavad meie endi kaitserefleksid, osa meile üleelamiseks ettenähtud varustusest, mis on võimeline meid teenima täpselt seni, kuni oleme valmis. valmis saanud. ja rohkem ei olegi vaja. olgugi sellega raske leppida.

korraks tlns. :|

netitu. kolisin ära ja enne 2. septembrit mul kodus netti pole. seega siin "varastatud" hetked. ja homme on siin miski kohalik riigipüha, niiet töö arvuti taha ilmselt ka ei satu. pealegi peab töö arvuti taga tööd tegema :P vist ikka on nii. ööd.

Hõõgamine

Kuldkeeled on tõmmatud üle vee,
Üle laia ja sügava mere,
Kuldkeeled, kuldkiired, üks õnnis tee,
Kuldkiired kui päikse helinast kee -
Üle elu, see sügava mere.

Kõik otsijad minema peavad sääl
Üle elu, see sügava mere;
Kõik üksi, kõrvus Jumala hääl
Ja tuleleek täheks pääde pääl,
Üle ilma, see sügava mere.

Ja upub neid tuhandeid minnes teel,
Üle laia ja sügava mere,
On elule iluks kõik uppunult veel,
Neist saared ja rannad seisavad eel -
Üle ilma, see sügava mere.

/Ernst Enno/





... oled iluks meile seal...




...

hetkega muutus kõik ajalik nii tähtsusetuks, tühiseks...

neetud kinnisvaradžungel!!! :| eks ma kunagi kirjutan, kui sisse kolinud olen.

kui vaadata, mis absurdsetest serveritest ja veel absurdsematelt viitelehtedelt (igaks juhuks ei hakka ühtegi neist siia kuvama, muidu lumepalli(efekti)stub see veelgi rohkem) mu blogi vaatamas on käidud, siis on ikka õel heameel küll, et keegi peale eesti keelt mõistvate tegelaste aru ei saa, mis möga ma siia kirjutan. need, kes te neid lauseid praegu loete ja neist aru saate - pühendusega teile!

käisin oma igaõhtusel pargituuril saia täissöödetud kalu nuusutamas, sini-must-valgete tiivaservadega parte jälgimas ja natuke kiikumas. sinna kolme betoontiiki on igasuguseid elukaid kokku kogutud, ühed ujuvad vilkalt parves ja hüppavad vee peale lupsu (kui piisavalt kaua passida), teised suured sinkjad-hallid loivavad niisama ja sisi on veel väiksed punased (või oranžid vist pigem) ja siis veel mingid. ja kõrval on veel väike hetkel suht tagasihoidliku esindusega roosiaed ning igasugust muud võsa. ühesõnaga paras õhtune trajektoor. aga kui ma ära kolin, siis vist limpertspergist igal õhtul merli parki kolama minna ei viitsi. aga seal kandis ma lähedal ühtegi veesilmaga parki ei tea.

jäin eile linnas vihma kätte ja astusin poodi varju ning sealt ühtlasi endale vihmavarju ostma. mõtlesin, et võiks siis juba mingi korralikum (loe: kallim) asi olla. peale mõningast kaalumist omandasin endale viieeurise halliruudulise varju umbes sellise loogika tulemusena: kui tuleb vähegi tugevam tuuleiil, mis vihmaga tavaliselt kaasas käib, siis läheb see vari NAGUNII katki ning ainus erinevus on siis selles, kas kaotasid sellega 5 euri või 20 euri. suuremad varjud, mis kokkupanduna käekotti ära ei mahu, on muidugi vastupidavamad, aga nende puhul oleks mu rahaline kaotus veelgi suurem, sest nagu praktikas tõestatud, kaotan ma selle päris kindlasti ära.

täna koju jalutades märkasin route d'arlon-i ristmiku lähedal ühe pagariäri aknal kirja "salon de consommation". akna tagant sisse kiigates oli näha, et see on lihtsalt pagariäri söögituba, aga "tarbimissalong" kõlab sellise koha kohta päris kentsakalt. sümptomaatiliselt.