täna hakkan inimeseks! täiesti kontekstiväliselt.

muretu nooruk arkaadia teel
marssalikepike paunas...

pühendusega minu ac perekonnale ja veel mõnele, kes sellega puutumust omavad ;)

ksv! m

commix mängib r2-s soulfuel-is. mis tuletab meelde ühte nende sheffimat võtet: miksivad loo eelmise sisse ära ja siis kui kaks takti iseseisvast peateemst (kui seda nii võib nimetada:P) on ära kõlanud, tõmmatakse lugu maha ja pannakse nullist peale uuesti mängima. rahvas oli sillas täiega :D cambridge ruuuuuulib täiega :D (ja siinkohal palavaimad tervitused Mariale sinna :D)

11.28. riisipudrurezhiim.

tulemine. olemine. põlemine. minemine. nädalavahetuse märksõnad, mis kõik ühel või teisel moel otseses ja/või kaudses tähenduses teoks said.

commix oli liiga hea. üks tüüp arvas, et mu nimi on hea, kui ma peale tema sessiooni talle ütlesin, et ta oli vinge. mida muud sa ikka ütleks.

laupäeva hommikul tlna. esialgu tundsin kooris end nagu külaline. kui viimased kolm korda pole kohale saanud, siis on jälle mingi uued (noored) näod, uued laulud, mille nooti näed tund aega enne esinemist esimest korda. misjonikoor on ikka tase küll: proovis on alati üks pull ja pillerkaar, aga esinemisel toimub kõigis mingi klikk ning kõik on nagu üks. ja ühele. samas täis seda kordumatut paljususe sünergiat. asjal on point.

cruxi uus kava on ka täitsa hea. kuigi tundsime end seal kontserdil hüppavate teismeliste fännide hordide (mis iseeneset on superlahe) keskel lootusetult vanana. vähemalt nad teavad, mis HEA on.

õhtu kambakesi väikse vanalinnas kolamisega, öise sööminguga mäkis, pärast valge veini, ehtsa prantsuse brie juustu, jassi seemneleiva ja äraütlemata meeldiva seltskonnaga keskendus omamoodi väga eksistentsiaalsetele küsimustele ja lõppes minu totaalses magamatuses paraja zombistumisega, mille peale sai üle hulga aja jälle normaalset ööund magatud ning hommikul peale dushi oli päris inimese tunne.

et seda inimeseks olemise traditsiooni püüda jätkata, siis siirdugem horisontaali. aga radikad vilisevad jälle ja see ajab mu hulluks.

praktika aruande lugu. algus üle-eelmises postituses. nädal aega seiklusi. sai see 10 lk valmis kirjutatud hommikul kl viieks ja omaarust spellerdajale ära ka saadetud. aga ei. mõistus polnud enam see, mis taipaks mailile faili ka külge panna. grammatiline tsensuur jäi siis lihtsalt hommikuks. lõpuks sai kogu see lugu cargobussi ja ema-estrite klubi ühe liikme abiga välisminni toimetatud lootuses, et siis on neil neli päeva aega asja menetleda, st juhendajate allkirjad ja templid paarile lehele koguda ning kolleeg-noorõppejõud saab need neljapäeval kaasa haarata, kui meile järjekordset annust rv krimi andma tuleb. should have known better than that :P masinavärki sai kõvasti ülehinnatud. kolma päeva õhtul konvendis vahetult enne teatavat keskendumist nõudvat ülesannet tegelesin endiselt oma paberite jälgede ajamisega. erki omad leiti mingil kummalisel kombel tema juhendaja laualt üles (keegi ei tea, kuidas need sinna said). minu omad kadunud. hakkas juba vaikselt kahtlus tekkima, et need on dip-julgeoleku osakonda rännanud (ise ju ka ei mäleta, mis jahu kõike unise peaga sinna kirja sai ;):P). neljapäeva hommikul sama tark seis. aruande lektoraati esitamise tähtaeg oli eelmisel päeval, kaitsmine reedel. üsna viimase hetke viimasel hetkel õnnestus telefonitsi tabada oma juhendaja, kes oli kogemata need paanika tekitamise paberid valvelauast kätte saanud. selle peale annab ikka kolm päeva tulla, et valvelauda toodud paberid äkki sellele inimesele toimetada, kelle nimi seal peal on. :P selleks ajaks olin juba lektoraadilt välja kaubelnud võimaluse aruande ikkagi ära kaitsta, usalduse peale, et allkirjastatud paberid kunagi saabuvad. saabusid siiski kaitsmise päeva hommikul koos komisjoni liikmest õppejõuga, kes täitsa juhuslikult minu praktika-büroos töötab. selle sama tõttu piirdus mu "kaitsekõne" paari lausega tööülesannetest ja sellest, kuidas mulle meeldis. liiga aus vist olin jälle, skeptik. meeldis. igatahes loeti asi arvestatuks ja selle looga on nüüd lõpp. või siis mitte päris (loodetavasti;) ).

kes küll liigutaks neid mägesid...

pidu peo otsa. ehk kuidas kirjutada praktika aruannet. esmalt ikka see põline traditsioon - mitte mingil juhul alustada enne, kui tähtaja täiesti viimasel minutil. just. sest algus sai tehtud augusti lõpus praktika viimasel nädalal ning selle aja jooksul genereeritud poolteist lehekülge mõttetut teksti (läbipikitud fraasidest stiilis siia heietame veel midagi ilusat) ei vii kuhugi. aga see ilmne viga sai ruttu parandatud - 2 cm paksune pakk materjali riiulile tolmuma visatud, tekstjupp postkasti vedelema unustatud ning ametlikule kaitsmisele ju ometi ei sobi minna. aga siis tuleb ikka keegi pahatahtlik kohusetundlik ja tuletab meelde, et paber peab olema kolmapäevaks lektoraadis. st peab olema 10 lk juriidilist bla-blad pluss lisad tõestamaks/tõendamaks, kui põhjalikult sa kõigist riigiametnikuks olemise pahedest läbi imbunud oled ehk karjuvat professoorset kretinismi. no mis seal ikka, tuleb püüda unustada. selleks jooksevad laisale inimesele võimalused ise kätte. sehkenda kooli asjadega ja lektoraadi asjadega, telderdamisega. seebita elu eest raamatukogutädisid, et saaks mälgu raamatud paljundatud. pidu peo otsa: going up X (ülimegahea üritus - justtäpselt see, millest peale prantsusmaalt tagasitulekut kõige rohkem puudust olen tundnud). krabi - lihtsalt tase :P lõikuspidu (vinge üritus, millest umbes pool läks mingitel asjaoludel minust mööda, aga saarlased ruulisid ja virre ka). traditsiooniline magamaminekuaeg - hommik kl pool viis. ning pühapäeva hommikul pool kümneks konventi valvesse. mis sa hing veel tahta oskad. pisteliselt saab pahele järele antud, mille tulemusena on kolme päeva jooksul aruande materjalid välja otsitud (siirduvad riiulilt kotti ja sealt töölauale), kerli vana aruanne näidiseks välja otsitud, mainitud poolteist lk seemet ekraanile lahti tehtud, mõnes folderis veel tuhnitud, paar hädist lauset genereeritud, ahastatud "mida kirevase päralt ma sellest töö käigus kättesaadavaks osutunud infost sinna üldse kirjutada võin", kristilt-andreselt näpunäiteid saadud, kui käkitegu see kirjatükk on, erkiga ja erkkiga (kohati teemakohaselt) msn-s ohjeldamatult plämisetud. mitteedenemise sekt tõestab ennast täiega. va grafomaansete düsgraafikute klubi - SEE edeneb. ja loomulikult on just siis vaja kõikidesse siin küljepeal viidatud blogidesse ja neist omakorda edasi blogidesse kiigata. nüüd oleks juba päris tõsiselt tarvis oma grafomaansuse folderisse käsku add software -> "transfer all grafomaniacality into praktika aruanne". mott

DAMN!!! see on juba teine kord järjest, kui lähen juuksuris täielikult alt. ja mitte muhvigi ei saa teha, et asja parandada. peaks vist juuksurit vahetama. ja koti pähe tõmbama, sõna otseses mõttes. aeg parandab kõik... (it'd better be!)

üks eesti rahva ennemuistne jutt jälle tõeks saanud. ei ole vaeslapse käsikivi. kullaketrajad ja muu romantika ka mitte. kilplased hoopis. või mis siin ikka omaenda lausrumalust ilustada. kevadel sai teatud aja ja vaeva pühendumisega (ja siiski viimasel hetkel), materjali puuduse ja iseenda küündimatuse kirumisega ning lõpuks iuridicumi oma rmtkst leitud prantsusekeelse raamatu üle rõõmustamisega valmis vorbitud ning positiivset vastukaja saanud derrida-essee. põhiallikaks oligi üht derrida poolt konverentsil inglise keeles peetud ettekande prantsuse keelset tõlget sisaldav raamat (irooniline küll). mitu tundi pühendasin netis guugeldamisele, et leida ettekande originaalteksti, sest vaatamata teatavale prantse keele oskusele on selliste keelefilosoofiat käsitlevate tekstide juures originaalversioon lihtsalt mõistlikum. seda ma igatahes ei leidnud ja jändasin hommikuvaraste tundideni ehk kuni loengusse minekuni sellesama raamatuga, üritasin dekonstruktivismi isa ideedest aimu saada ning neid mingitesse oma teesidesse sisestada jne. ning nüüd siis, mõni aeg peale isakese lahkumist filosoofide metajahimaadele, poolkogemata (ning salamisi ikkagi ka baktöö teemale mõeldes) derrida kohta leiduvaid viiteid ja materjale uurides jõuan akadeemia 2003 aasta kolmanda numbrini. ja mis ma sealt seest leian. du droit à la justice ehk siis Jüri Lippingu poolt ümberpanduna õigusest õiglusele. selges eesti keeles. niivõrd kuivõrd - intellektuaalse iseenesestmõistetavusega prantsuse, inglise, saksa, kreeka jne keeltes lausetest-fraasidest-sõnadest läbipikitud. meeletult hea emotsioon sellist asja avastada eksole! :P nüüd on siis kõigil asjaosalistel isikutel võimalik paljastada minu mõttetu essee mõttetus. nii see käib. kunagi sai Ilmarile millegi vastukajana lootusrikkalt õhatud, et ehk on minulgi ükskord võimalus kirjutada oma magistritööd raamatukogus, kus tõesti ON riiulitelt raamatuid võtta. nh ütleme, et sinna juurde või siis pigem selle eelduseks kuluks ära ka killuke täiesti elementaarset mõist(likk)ust.

neetud kartellikapitalistid! uue isic'u eest tahetakse kaks sotti, sest kaotasin vana ära. DREAM ON!!! :P minu omandusest see raha nendele küll ei liigu. põhimõtteliselt. seega peab minema oma üliõpilaspiletit pikendama, midagi ta'st ikka kasu on. ilusam ka. ei ole hapud viinamarjad. ei ole. :P

alfa ja oomega. pühapäeva hommik suures valges saalis. istun näoga laia klaasseina poole, mis on nagu reaalsuselähedane laiekraan. läbi paksu valge lörtsi paistab iidsete tammedega vana mõisaallee, mõisa üksik allesjäänud maakivist kõrvalhoone, paar kõrgustesse kippuvat elupuud, sügispäikse karva kahvatud vahtrad, pisut kaugemal aimduvad tööstusstiilis hooned. seljataga mürisevad aeg-ajalt rasked kaubarongid. see kõik on linnas, kus ma kunagi varem pole käinud. ja ometi on mingi kummastav déja vu, juba läbielatu tunne. ning siis taipan. see on see kaheksaharuline sepistatud suur küünlajalg ees paremal nurgas, seljaga saali poole seisva klaveri taga, klaverist pisut kõrgem, kuldsed poolpõlenud küünlad peal, harude küljes vaskplekist lõigatud kaks suurt tähte - alfa ja oomega. see ja kõrvus kumisev tuttav, oma pere hääl, on need, mis tõstavad kogu maailma justkui 15-20 aasta tagusesse aega, ühte teise suurde, sooja, pinke ja rahvast täis saali. vanaisa, keda ma vaevalt tunda jõudsin, häält täis saali. täpselt samasuguse küünlajala juurde poodiumi ees, mille tagant varbade vahelt õhkus keldrisse peidetud küttekolde sooja. pisikese, paksude põskedega, blondi, mööda vanaisa kirikut ringisibava põnni lapsepõlve. seda saali (vähemalt sellisel kujul) enam ei ole. seda häält ja paljusid heatahtlikke pilke sealt enam ei ole. seda lapsepõlve ja muretust enam ei ole. seda sooja enam ei ole. ja ometi on mõned inimesed, kes seda kõike elus hoiavad. ja on küünlajalg, mis mingil hetkel saab salasõnaks läbipääsul sinna maailma.

miskipärast leian viimasel ajal (ja mitte ainult viimasel) tihti oma sõnavarast väljendeid stiilis vahet pole, keda kotib, savi, mõttetu jne. freud-sõpradel oleks selle kohta ilmselt nii mõndagi öelda. kas peaks arvama hakkama, et hakkan tuimaks empaatiatuks küünikuks muutuma ehk siis (rohelise ämbliku või kruusapõhjalises meres elutseva täpilise lesta kombel) ümbritseva keskkonnaga kohanema!?

ever tried. ever failed. no matter. try again. fail again. fail better.

Samuel Beckett, Worstward Ho

silmad täis su pisaraid

lihtsalt üks kogemata ilus kujund

spliin

tuul peas@majakas@wimbledon ja mine tea kuhu tuul kannab...