alfa ja oomega. pühapäeva hommik suures valges saalis. istun näoga laia klaasseina poole, mis on nagu reaalsuselähedane laiekraan. läbi paksu valge lörtsi paistab iidsete tammedega vana mõisaallee, mõisa üksik allesjäänud maakivist kõrvalhoone, paar kõrgustesse kippuvat elupuud, sügispäikse karva kahvatud vahtrad, pisut kaugemal aimduvad tööstusstiilis hooned. seljataga mürisevad aeg-ajalt rasked kaubarongid. see kõik on linnas, kus ma kunagi varem pole käinud. ja ometi on mingi kummastav déja vu, juba läbielatu tunne. ning siis taipan. see on see kaheksaharuline sepistatud suur küünlajalg ees paremal nurgas, seljaga saali poole seisva klaveri taga, klaverist pisut kõrgem, kuldsed poolpõlenud küünlad peal, harude küljes vaskplekist lõigatud kaks suurt tähte - alfa ja oomega. see ja kõrvus kumisev tuttav, oma pere hääl, on need, mis tõstavad kogu maailma justkui 15-20 aasta tagusesse aega, ühte teise suurde, sooja, pinke ja rahvast täis saali. vanaisa, keda ma vaevalt tunda jõudsin, häält täis saali. täpselt samasuguse küünlajala juurde poodiumi ees, mille tagant varbade vahelt õhkus keldrisse peidetud küttekolde sooja. pisikese, paksude põskedega, blondi, mööda vanaisa kirikut ringisibava põnni lapsepõlve. seda saali (vähemalt sellisel kujul) enam ei ole. seda häält ja paljusid heatahtlikke pilke sealt enam ei ole. seda lapsepõlve ja muretust enam ei ole. seda sooja enam ei ole. ja ometi on mõned inimesed, kes seda kõike elus hoiavad. ja on küünlajalg, mis mingil hetkel saab salasõnaks läbipääsul sinna maailma.