praktika aruande lugu. algus üle-eelmises postituses. nädal aega seiklusi. sai see 10 lk valmis kirjutatud hommikul kl viieks ja omaarust spellerdajale ära ka saadetud. aga ei. mõistus polnud enam see, mis taipaks mailile faili ka külge panna. grammatiline tsensuur jäi siis lihtsalt hommikuks. lõpuks sai kogu see lugu cargobussi ja ema-estrite klubi ühe liikme abiga välisminni toimetatud lootuses, et siis on neil neli päeva aega asja menetleda, st juhendajate allkirjad ja templid paarile lehele koguda ning kolleeg-noorõppejõud saab need neljapäeval kaasa haarata, kui meile järjekordset annust rv krimi andma tuleb. should have known better than that :P masinavärki sai kõvasti ülehinnatud. kolma päeva õhtul konvendis vahetult enne teatavat keskendumist nõudvat ülesannet tegelesin endiselt oma paberite jälgede ajamisega. erki omad leiti mingil kummalisel kombel tema juhendaja laualt üles (keegi ei tea, kuidas need sinna said). minu omad kadunud. hakkas juba vaikselt kahtlus tekkima, et need on dip-julgeoleku osakonda rännanud (ise ju ka ei mäleta, mis jahu kõike unise peaga sinna kirja sai ;):P). neljapäeva hommikul sama tark seis. aruande lektoraati esitamise tähtaeg oli eelmisel päeval, kaitsmine reedel. üsna viimase hetke viimasel hetkel õnnestus telefonitsi tabada oma juhendaja, kes oli kogemata need paanika tekitamise paberid valvelauast kätte saanud. selle peale annab ikka kolm päeva tulla, et valvelauda toodud paberid äkki sellele inimesele toimetada, kelle nimi seal peal on. :P selleks ajaks olin juba lektoraadilt välja kaubelnud võimaluse aruande ikkagi ära kaitsta, usalduse peale, et allkirjastatud paberid kunagi saabuvad. saabusid siiski kaitsmise päeva hommikul koos komisjoni liikmest õppejõuga, kes täitsa juhuslikult minu praktika-büroos töötab. selle sama tõttu piirdus mu "kaitsekõne" paari lausega tööülesannetest ja sellest, kuidas mulle meeldis. liiga aus vist olin jälle, skeptik. meeldis. igatahes loeti asi arvestatuks ja selle looga on nüüd lõpp. või siis mitte päris (loodetavasti;) ).