üks eesti rahva ennemuistne jutt jälle tõeks saanud. ei ole vaeslapse käsikivi. kullaketrajad ja muu romantika ka mitte. kilplased hoopis. või mis siin ikka omaenda lausrumalust ilustada. kevadel sai teatud aja ja vaeva pühendumisega (ja siiski viimasel hetkel), materjali puuduse ja iseenda küündimatuse kirumisega ning lõpuks iuridicumi oma rmtkst leitud prantsusekeelse raamatu üle rõõmustamisega valmis vorbitud ning positiivset vastukaja saanud derrida-essee. põhiallikaks oligi üht derrida poolt konverentsil inglise keeles peetud ettekande prantsuse keelset tõlget sisaldav raamat (irooniline küll). mitu tundi pühendasin netis guugeldamisele, et leida ettekande originaalteksti, sest vaatamata teatavale prantse keele oskusele on selliste keelefilosoofiat käsitlevate tekstide juures originaalversioon lihtsalt mõistlikum. seda ma igatahes ei leidnud ja jändasin hommikuvaraste tundideni ehk kuni loengusse minekuni sellesama raamatuga, üritasin dekonstruktivismi isa ideedest aimu saada ning neid mingitesse oma teesidesse sisestada jne. ning nüüd siis, mõni aeg peale isakese lahkumist filosoofide metajahimaadele, poolkogemata (ning salamisi ikkagi ka baktöö teemale mõeldes) derrida kohta leiduvaid viiteid ja materjale uurides jõuan akadeemia 2003 aasta kolmanda numbrini. ja mis ma sealt seest leian. du droit à la justice ehk siis Jüri Lippingu poolt ümberpanduna õigusest õiglusele. selges eesti keeles. niivõrd kuivõrd - intellektuaalse iseenesestmõistetavusega prantsuse, inglise, saksa, kreeka jne keeltes lausetest-fraasidest-sõnadest läbipikitud. meeletult hea emotsioon sellist asja avastada eksole! :P nüüd on siis kõigil asjaosalistel isikutel võimalik paljastada minu mõttetu essee mõttetus. nii see käib. kunagi sai Ilmarile millegi vastukajana lootusrikkalt õhatud, et ehk on minulgi ükskord võimalus kirjutada oma magistritööd raamatukogus, kus tõesti ON riiulitelt raamatuid võtta. nh ütleme, et sinna juurde või siis pigem selle eelduseks kuluks ära ka killuke täiesti elementaarset mõist(likk)ust.