kos mo möts oo? kos mo püss oo?
väike vahtramäe emil moseli ääres :)

enne kui uus nädalavahetuse peale tuleb, paar pilti sellest, kuidas eelmisel sai käidud belgias talukülasid ja maastikku nautimas, uut presidenti tähistamas, gurmaanseid maovenitusharjutusi tegemas, kirbuturul, spa linna selles asutuses, millele see linn nime andnud on jne.


külatänav


eriti nukumajalik öömaja (ms lapitehnikas voodikatted, ristpistes seinapildid, padjapüüripitsid jms olid kõik käsitsi tehtud. säh sulle lääne inimese unustatud oskusi)


spa eeslinna villa kunagisi hiilgeaegu meenutamas


kirbuturu sektsioon: portselan


spa


euroopa pikim lehtla (537 meetrit)

kohtu lipuväljak täna hommikul

lux on jälle pilves.

ommik

vana maja lugu...

tahan saada kannatlikuks ja kohe!

hapnikumaski reegel: enne kinnitate oma hapnikumaski... ja alles siis selle oma, keda abistate.

Kollase mütsiga poiss võttis pingil istet. Pink oli sügisniiskusest märg, aga sellest sai ta alles siis aru, kui oli juba mitu hetke oma pruunide kingade pikki poriseid ninasid vaadanud. Ja siis ei viitsinud ta enam püsti tõusta, sest nagunii oli juba hilja. Hilja milleks? Ei millekski. Istus edasi ja arvas, et ootab kedagi. Tõmbas kollase mütsi peast ja tõmbas kindas käeseljaga üle higiniiske lauba ja sellele vajunud kiharasse tõmbunud juuksesalkude. Ilm ei olnud palav. Aga ikkagi oli kogu aeg tunne, et ajab meeletult higistama. Õhuniiskus. 99%. See peaks vist tähendama, et õhk koosneb pea ainult veest, v.a see üks protsent. Õige küll, see on ainult suhteline õhuniiskus.

Poiss püüdis laubale kleepunud juukseid näolt eemale lükata, aga vajutas osa salke ainult tugevamini leemendava naha vastu nii et need kulme kõditama hakkasid. Ei jäänud muud üle – tuli kindad käest ära võtta. Paljaste, väsinud sõrmedega otsmikku nühkides tundis ta nahas kootud mütsi reljeefseid sooni. See müts on mulle juba ammu liiga väike, juba siis oli, kui vanaema mu käekõrval leivapoodi kaasa võttis ja tädi anuga juttu puhuma jäi ning mina poe akna alla radika juurde sooja läksin, kus sai aurusele aknale nägusid joonistada, ning siis mütsi radika peale ronides põlvede alla panin, et mugavam seal niiviisi seista oleks, ja kütte kuumus selle kollase värvi servast pruunikaks põletas, mõtles poiss.

Vanaema kudus poisile uue mütsi. Suurema. Ja rohelise. Seda mütsi polnud tal ammugi enam alles, kadus varsti ära. Kollane sobis mänguauto kollase kastiga palju paremini – see mahtus sinna täpselt ära. Ja lõhnas nagu mängukaru, mida kooli minnes enam kaissu võtta ei lubatud. Suurtele poistele ei sobi ju.

Hiljem, palju hiljem sai poiss endale kollase jope. Pikk, hästi pikk triibuline sall käis ka selle juurde. Sellest sai tema „kaubamärk”. Ja ometi oli ta öelnud, et teda võib leida kollase mütsi järgi.

Ta istus veel tükk aega pingil, müts peos. Aga kedagi ei tulnud. Lõpuks tõmbas ta jope kollased hõlmad kokku, mässis pool pead salli, tõmbas niiskusest kärssus juuksed sõrmedega üle pea, pani mütsi pähe ja hakkas astuma.

teldersi kaasus väljas. ma küll juba teist aastat ei ole sellega enam otseselt seotud, aga orgkomitee pommitab mind jätkuvalt korralduslike meilidega, mille UT postkasti filtrid spämmiks tembeldavad. :)

see pole udu. need on pilved, mis seda maad juba mitmendat päeva katavad. täna on nad kuidagi eriti madalal. peadpidi pilvedes kõndimine on ehk otseseski mõttes võimalik. vähemasti parlamendi tõlkijate tornide ülemistel korrustel töötavatel inimestel. punaselt sillalt kirchbergi poole jalutades avanes hommikul lummav vaade, kui umbes pooles ulatuses pilvedesse mattunud tornide (kusjuures üldsegi mitte kõrged tornid - u 20 korrust) taga hetkeks pilvelaamast hägune päike läbi murdis. pilvi see ei hajutanud. lihtsalt müstiline loodustunne.

udune pühapäev lõuna-belgias ja põhja-prantsusmaal



orvali kloostri rahutuvid väravamaja hoovis. sellest tsistertslaste mungakloostrist tulevad tuntud orvali õlu ja juust.


loss-talu kõrvalhoone


elu montmedy tsitadellis

omadraamast tagasivaateliselt. pisut. spontaanseteks lisandusteks said festivalikavast VAT teatri "Elvis oli kapis", festivali konverents, Draamateatri "Adolf Rühka lühikene elu", ning Andrei Hvostovi "Henriku" esimene lugemine (valdavalt) Draamateatri koosseisu esituses.

kuna minu arvamused-hinnangud festivalist ja etendustest põhinevad peamiselt muljetel ja emotsioonidel ning neid mõistlikult põhjendama ei ole ma päriselt suuteline, siis pole vaja sel teemal ka pikalt lahmida. nimetan siiski, et eredaimateks elamusteks said keeleuuendus, rühka (vaatamata sellele, et ma polnud päris kindel, kas see ka teistkordsel vaatamisel midagi uut räägib, aga rääkis küll!), henrik ning omal moel ka pikk elu.

kahe heina kuhja vahel. ühes neist vist on peidus nõel. aga kummas? ja kuidas seda sealt leida?

"Müravad minad: ühiskonnakriitilised jutusaated raadios"

berk vaher on kirja pannud mõtted, mis minugi kui (interneti)raadiokuulaja peas neid saateid kuulates on tekkinud. tõepoolest - ei taha kuulata end ühiskonnakriitikaks pidavat asja, millest suure osa täidab vinguv ja küüniline lahmimine. seda ootava publiku jaoks piisab täiesti kiviräha ja juure rahvaomakaitsest. internetist saadete järelkuulamisel on see hea külg, et kui pinda hakkab käima, vajutad stop-nuppu ja võta järgmise saate (kultuurikaja või kuula rändajat või ööülikooli või KÖPi vms). aga mida ikkagi teha, et ühiskonnakriitika saated oleksid konstruktiivsemad? vaher ka ühtegi ideed ei andnud, aga algus on tehtud. iseasi muidugi, millise sisu omandab "ühiskonnakriitika" žanrimääratlus uue ringhäälinguseaduse jõustudes. praegusel kujul mitte eriti lootustandva.

"20. sajandil tekkisid uued elukutsed: kosmonaut, traktorist, küberneetik jne. see mida maailm varem ei teadnud. ja nende elukutsete seas ilmus ka lavastaja elukutse. mis see siis on - vaidlevad siiamaani."

Šapiro, Nüganeni vabatõlkes. raadio ööülikool.

"Mees, kes sisuliselt taastas oma kätega Eesti Vabariigi, kes loomariigis oleks vähemalt elevant või ninasarvik, osutus peibutuspardiks!"

tule taevas appi! ma saan aru, et oli vaja lausesse tugevat provokatsiooni panna, aga võiks ikka õigetest faktidest lähtuda. kui savisaare IME programm ja muud "vahvad" ideed oleksid läbi läinud, oleksime me praegu teine valgevene või midagi veelgi moskva sabaraklikumat (tõsi küll, ta ise räägib tänapäeval hoopis singapurist kui ideaalist, mille poole püüelda - selline tore väikeriik, kus tohutud kogumaailmarikkused kõik ühe kõva käe alla kuuluvad). EV iseseisvuse TAASTAMINE (sic!) on hoopis teiste jõudude teene.

erso hooaja avakontsert saaremaal. oli päris huvitav kogemus. et mitte öelda peaaegu elamus. ajalooline sündmus ikkagi - nii suures (täis)koosseisus pole erso kunagi saaremaal mänginud. pole õieti sellist kohtagi, kuhu nad ära mahuks. praegune valik oli ka ikkagi pisut kaheldav - spordihall. ruumi seal oli, orkestrile ehitati uhke lava ja publiku jaoks 1200 kohta. aga akustika oli kehvapoolne ja atmosfääri polnud ollagi.

kavva olid valitud erso initsiaalidega heliloojad - Eller, Rahmaninov ja Šostakovitš. kõik nad mul omamoodi suured lemmikud. idee poolest kõlasid ju hästi kokku. aga Elleri (sümfooniline poeem "Koit") ja Rahmaninovi (klaverikontsert nr 1) ilulev õrnus ja emotsioon kadusid sinna spordisaali kuidagi ära. vähemasti parteri tribüüni taha serva ulatus seda kesiselt. ja ilma piinlike momentideta ka ei saanud - peale Rahmaninovi klaverikontserdi esimese osa lõppu prahvatas saalitäis publikut kohe plaksutama. hiljem neil seda teha enam ei lastud - kõik osade vahelised pausid tehti imelühikesed.

mõnevõrra rehabiliteeris publik end siiski kontserdi lõpul, kui Šostakovitši sümfoonia nr 6 ettekande järel maruliselt ja püsti seistes aplodeeriti. küllap ikka said aru, mis hea on. oli seda väärt ka, tõepoolest. sellest teosest see eelmainit peaaegu elamus tuligi. võimas. nende apsakate kiuste võiks seda siiski ka päris elamuseks nimetada. estonia kontserdisaalis sama kava kuulates jäid ehk need häirivad asjad olemata, kuid eksootikat ka vähem.

kontserdi piletitulu läks kuressaare kesklinna istepinkide ostmiseks. proua linnapea sõnul oleks linnal selleks raha küll, aga nii pidavat ka tore ja sümboolne olema. pigem oleks ehk võinud selle ligi 30 tuhat mõnda sotsiaalsemasse projekti kasutada. tore tõesti, kui vanainimesed kesklinnas jalgu puhata ja jutelda saavad, aga ehk on neil või nt puuetega inimestel või lastekodu lastel ka pakilisemaid vajadusi. loodetavasti kasutab linnavalitsus nüüd siis pinkidesse panemata jäetud raha selleks otstarbeks. või parandab jubedalt auklikud linnatänavad ära.

aga kokkuvõttes igati tänuväärne ettevõtmine ja hea meel oli näha muusikud andsid endast parima ja ei tulnud saare rahvale mitte mütsiga lööma. ning mis veel väga oluline - Šostakovitš, kelle 100. sünniaastapäev kahetsusväärselt suurte Mozarti pidustuste varju jäänud on, väärib igati esitamist ja pakub elamusi (praegugi helisevad mu kõrvaklappides tema keelpillikvartetid ;) ).

antsu majasõber köögi akna taga pühapäeva pealelõunast jalutuskäiku tegemas. saaremaa lõunarannik.

huvitav on sõita 11. septembril lennukiga ja lugeda värskeid päevalehti, kus kirjutatakse valdavalt ja peamiselt ainult ühest teatud teemast.

olen sügisesse tartu teatripisikuga lukku pandud. imelik on see linn. kõik oleks justkui nii nagu vanasti ja samas ei ole ka. lõhnab sügiseselt seente, vihma ja kõdu järele, tänavail liikleib igal sammul tudengeid linna (taas)avastamas. niiviisi siin ise ka laialipäi ja muigvelsui ringi jalutades oleksin otsekui esmakursuslane, kel kõik on uus. aga mitte kooli asjus ei ole ma siin. vähemasti mitte otseselt.

minu esialgne programm draamal:
- E 04.09 Keeleuuenduse ... kurv
- T 05.09 Sügis tuleb läbi metsa
- K 06.09 Elu sees
- N 07.09 Mis värvi on vabadus
- R 08.09 Pikk elu

siia juurde spontaansed lisandid, kuhu veel pileteid saab ja mis teiste etenduste/üritustega ajaliselt kokku ei jookse. neid kokkujooksmisi on kahjuks väga palju, mistõttu jäävad paljud soovitud asjad nägemata, aga mitmed neist jooksevad hooaja vältel veel ka teatrite mängukavades ja saab järgmise aastanumbri sees loodetavasti nähtud.
ja loomulikult ka "piletiteta" üritused... :)

kungla rahva laul tuleb kungla tänava vabrikust