omadraamast tagasivaateliselt. pisut. spontaanseteks lisandusteks said festivalikavast VAT teatri "Elvis oli kapis", festivali konverents, Draamateatri "Adolf Rühka lühikene elu", ning Andrei Hvostovi "Henriku" esimene lugemine (valdavalt) Draamateatri koosseisu esituses.

kuna minu arvamused-hinnangud festivalist ja etendustest põhinevad peamiselt muljetel ja emotsioonidel ning neid mõistlikult põhjendama ei ole ma päriselt suuteline, siis pole vaja sel teemal ka pikalt lahmida. nimetan siiski, et eredaimateks elamusteks said keeleuuendus, rühka (vaatamata sellele, et ma polnud päris kindel, kas see ka teistkordsel vaatamisel midagi uut räägib, aga rääkis küll!), henrik ning omal moel ka pikk elu.