erso hooaja avakontsert saaremaal. oli päris huvitav kogemus. et mitte öelda peaaegu elamus. ajalooline sündmus ikkagi - nii suures (täis)koosseisus pole erso kunagi saaremaal mänginud. pole õieti sellist kohtagi, kuhu nad ära mahuks. praegune valik oli ka ikkagi pisut kaheldav - spordihall. ruumi seal oli, orkestrile ehitati uhke lava ja publiku jaoks 1200 kohta. aga akustika oli kehvapoolne ja atmosfääri polnud ollagi.

kavva olid valitud erso initsiaalidega heliloojad - Eller, Rahmaninov ja Šostakovitš. kõik nad mul omamoodi suured lemmikud. idee poolest kõlasid ju hästi kokku. aga Elleri (sümfooniline poeem "Koit") ja Rahmaninovi (klaverikontsert nr 1) ilulev õrnus ja emotsioon kadusid sinna spordisaali kuidagi ära. vähemasti parteri tribüüni taha serva ulatus seda kesiselt. ja ilma piinlike momentideta ka ei saanud - peale Rahmaninovi klaverikontserdi esimese osa lõppu prahvatas saalitäis publikut kohe plaksutama. hiljem neil seda teha enam ei lastud - kõik osade vahelised pausid tehti imelühikesed.

mõnevõrra rehabiliteeris publik end siiski kontserdi lõpul, kui Šostakovitši sümfoonia nr 6 ettekande järel maruliselt ja püsti seistes aplodeeriti. küllap ikka said aru, mis hea on. oli seda väärt ka, tõepoolest. sellest teosest see eelmainit peaaegu elamus tuligi. võimas. nende apsakate kiuste võiks seda siiski ka päris elamuseks nimetada. estonia kontserdisaalis sama kava kuulates jäid ehk need häirivad asjad olemata, kuid eksootikat ka vähem.

kontserdi piletitulu läks kuressaare kesklinna istepinkide ostmiseks. proua linnapea sõnul oleks linnal selleks raha küll, aga nii pidavat ka tore ja sümboolne olema. pigem oleks ehk võinud selle ligi 30 tuhat mõnda sotsiaalsemasse projekti kasutada. tore tõesti, kui vanainimesed kesklinnas jalgu puhata ja jutelda saavad, aga ehk on neil või nt puuetega inimestel või lastekodu lastel ka pakilisemaid vajadusi. loodetavasti kasutab linnavalitsus nüüd siis pinkidesse panemata jäetud raha selleks otstarbeks. või parandab jubedalt auklikud linnatänavad ära.

aga kokkuvõttes igati tänuväärne ettevõtmine ja hea meel oli näha muusikud andsid endast parima ja ei tulnud saare rahvale mitte mütsiga lööma. ning mis veel väga oluline - Šostakovitš, kelle 100. sünniaastapäev kahetsusväärselt suurte Mozarti pidustuste varju jäänud on, väärib igati esitamist ja pakub elamusi (praegugi helisevad mu kõrvaklappides tema keelpillikvartetid ;) ).