maalikunst

Loetelu tänastest kaubanduslikest tehingutest. Soetasin omale lõunasöögi Mercados, kolm trammipiletit, panoraamülesvõtte oma hammastest, kaks raamatut ("Aeg antud elada, aeg antud surra", "Kollane vihm"), ühe šokolaadi pistise jaoks, ühe tassi rohelist teed ja kolm väga-väga ilusat asja kuue revääril kandmiseks. Ainult väljaminekud.

Eelmisel nädalal tabasin end mõttelt, et viimasel ajal teatrile kulutatud rahast hakkab kahju. Miks ma maksan jälle paarsada krooni ja saan taas vastu seda tavalist sousti. Palju seda tavalist sousti peab vaatama, et saaks aru, millised on tõeliselt head asjad? Või kas ikka peab. Paar positiivset erandit on siiski ka. Miskipärast on nii, et need on kas päris tasuta kätte tulnud või siis üsna sümboolse raha eest nähtud. Ei, seoseid ma siin ei otsi.

Loen korraga Tammsaaret ja Lindgreni (Astrid Lindgreni).

Teatrimärkmed. Meeletu (Klemets. Lt). Phaeton (Kirs. Noorte teatritehas). Bulgakoff (Kasterpalu. Dr). Metspart (Vihmar. Dr). Naeruväärsed eputised; Pidu (Comédie Francaise). Sada aastat... (Toompere jr. Vm). Loss (Toompere jr. Vm). Eesti matus (Pedajas. Dr). Midagi vist ununes. Palju on puudu.

Vahel on nii, et laenatud dvd-lt seepi vaadates, kümneid kordi läbitud tänaval kõndides, kohvikutoolis istudes, kirjandusklassikast koduseid kangelasi nähes, lapsepõlves üksnes (ema hääles) kuuldud raamatut lugedes, libedal pargiteel püsti jäämiseks saapakontsi pehmesse sulalumme surudes, tee parkainest igaveseks määrdunud kruusist vürtsist kakaod rüübates, äsja soetatud korvi õlitades, põrandalampi seina poole väänates, poolmärgi puid ahjusuhu susades, hapneva leivataina mullitamist silmitsedes, märja käega puitpidemega ukselinki puutudes, visuaalsete kujutiste kompositsiooni köögi laual katsetades, netialbumeid sirvides... Jne poeetikas... Ma, muidugi, liialdan. Vaid paaris neist hetkedest tekib vahel tunne, et mitte ei mõista, kuidas see ikka nii on, et sa selliseks saanud oled. Tekib mingi link, ajasild ühe hetkega kusagilt kaugelt (ajaliselt kaugelt või mõtete kuhja taha jäänud kaugelt). Sild kahe justkui iseseisvat tähendust mitteomava hetke vahel. Aga see sild paneb mingid asjad paika, avab uue perspektiivi. Seda ei saanudki varem olla. Ja hetk hiljem on kogu lummus kadunud. Vahel jääb tundmus millestki, mis justkui tundus tohutult oluline, aga enam ei saa aru, miks. Umbes selline tunne nagu siis, kui püüad hommikul ärgates meelde tuletada unenägu, mis just äsja oli nii reaalne ja nii maailmavalgustav või siis teistpidi vastamata küsimuste vaeva tekitav, aga ei suuda uuesti kujutlusse valada. See võib olla mõni neist sind defineerivatest hetkedest. Või mitte. Mis koht on selles sinul endal ja mis koht sind ümbritsevatel? Sa ei saa seda teada. Ja sa ei saa seda teistele selgeks teha. Õigupoolest ei olegi kellelgi peale sinu sellega asja. See on vaid sinu tundmus. Isegi kui trots sellega leppimise vastu aeg-ajalt endast märki annab. Ka mõnel neist samadest hetkedest. Ja siis sa lihtsalt paned segast. Et oleks peaaegu hea olla. Ja need, kes on sind võib-olla pahandanud, mõistaks seda samasuguse segase panemisena ka siis, kui räägiksid omaarust selget keelt.

Tänavuste Europarlamendi valimiste temaatika ajakirjanduses käsitlemisest jääb mulje nagu oleks ELi esindusorganisse valituks osutumine karistus - kõige suurema valimislubaduse võib kokku võtta sõnadega: "Luban, et kui mind valitakse, siis ma tõesti lähen seda karmi karistust kandma!"