Vahel on nii, et laenatud dvd-lt seepi vaadates, kümneid kordi läbitud tänaval kõndides, kohvikutoolis istudes, kirjandusklassikast koduseid kangelasi nähes, lapsepõlves üksnes (ema hääles) kuuldud raamatut lugedes, libedal pargiteel püsti jäämiseks saapakontsi pehmesse sulalumme surudes, tee parkainest igaveseks määrdunud kruusist vürtsist kakaod rüübates, äsja soetatud korvi õlitades, põrandalampi seina poole väänates, poolmärgi puid ahjusuhu susades, hapneva leivataina mullitamist silmitsedes, märja käega puitpidemega ukselinki puutudes, visuaalsete kujutiste kompositsiooni köögi laual katsetades, netialbumeid sirvides... Jne poeetikas... Ma, muidugi, liialdan. Vaid paaris neist hetkedest tekib vahel tunne, et mitte ei mõista, kuidas see ikka nii on, et sa selliseks saanud oled. Tekib mingi link, ajasild ühe hetkega kusagilt kaugelt (ajaliselt kaugelt või mõtete kuhja taha jäänud kaugelt). Sild kahe justkui iseseisvat tähendust mitteomava hetke vahel. Aga see sild paneb mingid asjad paika, avab uue perspektiivi. Seda ei saanudki varem olla. Ja hetk hiljem on kogu lummus kadunud. Vahel jääb tundmus millestki, mis justkui tundus tohutult oluline, aga enam ei saa aru, miks. Umbes selline tunne nagu siis, kui püüad hommikul ärgates meelde tuletada unenägu, mis just äsja oli nii reaalne ja nii maailmavalgustav või siis teistpidi vastamata küsimuste vaeva tekitav, aga ei suuda uuesti kujutlusse valada. See võib olla mõni neist sind defineerivatest hetkedest. Või mitte. Mis koht on selles sinul endal ja mis koht sind ümbritsevatel? Sa ei saa seda teada. Ja sa ei saa seda teistele selgeks teha. Õigupoolest ei olegi kellelgi peale sinu sellega asja. See on vaid sinu tundmus. Isegi kui trots sellega leppimise vastu aeg-ajalt endast märki annab. Ka mõnel neist samadest hetkedest. Ja siis sa lihtsalt paned segast. Et oleks peaaegu hea olla. Ja need, kes on sind võib-olla pahandanud, mõistaks seda samasuguse segase panemisena ka siis, kui räägiksid omaarust selget keelt.