Kui olin väike, oli meil helehall (hiljem helesinine) Zapakas. Ükskord sõitsime emaga koos sellega linnast koju ja jäime Kellamäe ringil teele. Zapakatel oli gaasipedaalil omapärane süsteem, kus mingi hoob oli selle külge poldi ja mutri abil kinnitatud ja see kippus sealt vahel lahti tulema, nii et vajuta gaasi palju tahad, auto edasi ei lähe. Ja tookord see polt sealt lahti tuligi. Ema pidas siis ühe auto kinni ja keegi lahke mees parandas selle väikse vea ära ning me saime rõõmsalt koju sõita. Vaatades seda meest gaasipedaali kallal mutrivõtmetega toimetamas mõtlesin, et kui suureks saan, siis õpin vähemasti nii palju seda autode remondivärki, et ma vähemasti teele ei jää.

Ega pole õppinud küll. Päris teele pole ka juhust jääda olnud. Aga ratta vahetasin ära. Üleeile koju jõudes kuulsin, et kapoti juures miski visiseb. Läksin vaatama - kumm täitsa tühi, juba peaaegu velje peal. Natuke aega veel visises ja oligi õhk otsas. Pimedas ei viitsinud jändama hakata, aga hommikul panin kodused teksad jalga, töökindad kätte ning otsisin pagasiruumist vajaliku varustuse välja. Klotsid tagumiste rataste alla sai õunapuu alt ehitusprahi hunnikust. Jõudu läks vaja rohkem, kui ma arvasin, aga alla anda ju ei saanud. Suvekummiga (seejuures päris olematu mustriga suvekummiga) tagavararatas sai alla ja teine parandusse viidud.


Moraal on hoopiski see, et M.O.T.T - autod on nuhtlus. See kõik juhtus esimesel päeval, kui venna auto oma kätte sain.