Veel teatrit. Lihtsalt mälu mõttes. "Tõde ja õigus. Teine osa" (Linnateater, lav: E. Nüganen). "Kuidas ma õppisin sõitma" (Linnateater, lav: A. Prosa). "Lärmab ja veiderdab" (Vanemuine, lav: R. Baskin). "Endspiel" (Tartu Uus Teater, lav: I. Põllu).

Unt! festivalist kokkuvõttes, kvantitatiivselt.
- Öös on asju - festivali avapidu
- Loevad. "See maailm või teine" (Undi esimene näidend. Loevad Maarja Mitt, Kristel Leesmend, Mait Joorits, Artur Tedremägi, Mikk Jürjens, Tõnn Lamp, Hannes Kaljujärv ja Raivo Adlas. Juhendab Lauri Lagle)
- Romeo ja Julia (Vanemuine 2004. Autor A. Kivirähk, lavastaja M. Unt)
- Loevad. "Meie, näitlejad ja kirjanikud" (Maria Lee Liivaku kirjutatud kollaaž Undi tekstidest. Loevad Kersti Heinloo, Tõnn Lamp, Markus Luik, Veiko Tubin ja Maria Lee Liivak. Juhendab Lauri Lagle)
- "Helene, Marion ja Felix" (Noorsooteater 1990. Autor ja lavastaja M. Unt)
- "Vaimude tund Jannseni tänaval" (Endla 1984. Autor ja lavastaja M. Unt)
- Konverents "Looja. Eetika. Mäng" (kahel päeval)
- "Majahoidja" (Rakvere Teater 2001. Autor H. Pinter, lavastaja M. Unt)
- "Tütarlaps ja surm" (Draamateater 2005. Autor A. Dorfman, lavastaja M. Unt)
- "Stiil" (Von Krahl 2003. Videolt. Autor ja lavastaja M. Unt)
- Näitus NATTIUM (3,5 h valvamist ja videote vaatamist)
- "Good bye, baby" (Undi disko kahes vaatuses, festivali lõpetamine)
- Õhtuti festivaliklubi
- Vabatahtlike igat sorti rakendused

Eelmise teema jätkuks. Milles ikkagi seisneb Uku Uusbergi lavastuste fenomen? Mina sellele vastust ei tea. Ja üksnes kolme lavastust näinuna ei ole üldistuste tegemine ehk ka eriti pädev. Aga ma tean, et neis on oma fenomen. Need ei ole täiuslikud. Aga nad on ausad. Või vähemasti tunduvad ausad. Täiuslikkuse ideaali võrdluseks tuuakse mõnikord Antiik-Kreeka arhitektuuri ja skulptuuri. Täiuslik silmailu. Aga kui hakata lähemalt vaatama mõne antiikse templi varemeid või skulptuuri ja nende proportsioone mõõta, siis selgub, et nende mõõdud ei ole täiuslikud. Ebatäiuslikkus on neisse teadlikult sisse komponeeritud, et inimsilma võimed näeksid neid täiuslikena. Vahest on meistri käes võimalik sellist näilist täiuslikkust luua ka teadlikult komponeerimata.

Ma ei väida, et Uku lavastused näivad täiuslikud. Aga mingi paralleel võiks siin ju olla. Nii nagu ei ole ühelgi kaasaegsel kunstnikul õnnestunud järgi teha Antiik-Kreeka arhitektuuri või skpultuuri, olgu ta tehnilised oskused ja vahendid kui arenenud tahes, nii ei või ka täpselt teada, mis toimub mis tahes ajastul tegutseva kunstniku peas, hinges ja vaimus sel hetkel, kui ta loob. Loob uue maailma. Ja kuni ta teeb seda iseenda ja oma kaasteeliste suhtes ausaks jäädes, leidub alati inimesi, kes sellesse maailma passivad.

Kaks katarsist

Uku, kui Sa selle leiad, siis tea, et see on tunnustus Sulle! Saamatult sõnadesse seatud, kuid ausalt mõeldud. "Head ööd, vend". Eelviimane etendus. Kaalusin laupäeva ja pühapäeva õhtu vahel, kuid ostsin pileti eelviimasele etendusele, et jätta endale igaks juhuks varuks võimalus minna seda veel üks kord vaatama. Läksin etendusele läbi imbununa Undi festivalist ja muust teatrist ning teadmisega, et olen kord sellelt lavastuselt juba vapustada saanud. Aga see etendus leidis mu täiesti üles, viis ära kogu väsimuse ja vapustas jälle. Kohe Richardi painaja alguses. Mõistagi oli selles suur osa muusikal (Jaga Jazzist), kuid asja tuum oli ikkagi näitlejas. Vähemasti saalis istudes jäi mulje, et näitlejale on antud just täpselt see lähe, millest ta ise tahab minna ja jõuda ja teostada oma enda ja seejuures ka lavastaja teatriideaali - mängida. Mängida nii nagu kogu kätteõpitud tehnika võimaldab, unustades seejuures kogu selle tehnika. Seda pole vaja. Teatrikoolilikud etüüdid ja sisenaljad mõjuvad eluterve (enese)irooniana, mis ei lase kogu lool liialt läägeks ja ühte suunda kapseldunuks muutuda. Kartus, et pinge võib langeda, kui algus nii võimsalt kohale jõuab, õnneks ei realiseerunud. Tõeline kulminatsioon saabus siis, kui näitlejate lauluga ühines publiku tagumistes ridades koor. See variant toimis vist isegi paremini, kui varasem publikutribüüni alt laulmine. Neil hetkedel lihtsalt istud ja vaatad ja mõtled hämmeldusega banaalselt "Ooooo!" Ja enam ei olegi midagi lisada. Koju minna ei suuda ja kõrtsis istuda ka ei suuda. Järgmisel päeval uuesti vaatama minna ka ei suuda, elamuse limiit on mõneks ajaks ületatud.

Seda viimast siiski mitte päriselt. See selgus järgmisel õhtul Kadriorust Pirita muulile ja tagasi jalutades...

"Vahepeatusest"... ei ole midagi kirjutada. Võib-olla kunagi rääkida. Võib-olla lihtsalt ääremärkuse korras, et see oli lõppenud suve konkurentsitult võimsaim teatrielamus.

Uku, ära mine kompromissidele!

Maarja

Ma ei saa aru, mis ilmas toimub. See on ühtaegu hirmutav ja kummastav. Aukartust tekitav. Ja ma päris täpselt ei saa aru, kes ja/või mis seda aukartust väärt on. Väärt inimesi on meie ümber. Teadku nad, et nad on väärt, väga. Ja ärgu mõistku mind vääriti. Kuidas teha nii, et seda kõike mitte käest lasta? Algus on vist tehtud.

Festival on läbi. Elagu festival! Aasta pärast Balti teatri festival OmaDraama.

Unt! tuleb! Ehk et üleaastati toimuva Draama festivali vahefestival on sel aastal pühendatud Mati Undile. 5.-10. septembrini Tartus. Undi panusel valminud lavastuste etendused, filmid temaga ja temast, videod, näitus NATTIUM Pärmivabrikus, teatri ja eetika teemaline konverents, arutelud, kassi varjud ja lõngakerad linna peal, hämarad lood ja palju muud undilikku. Kõik see lüüakse lahti suure peoga "Öös on asju" Vanemuise suures majas reede õhtul kell 20. Tango!