Sigur Rós Rock Café's oli üsna teistsugune Sigur Rós, kui see mida kahe aasta taguselt kontsertilt Luksemburgis mäletan. Tookord oli iidse kloostri müüride vahel avaras sisehoovis suvetaeva all mängu pandud kogu arsenal - bänd kõigi oma ebatraditsiooniliste pillide ja mänguvõtetega, keelpillirühm, puhkpillirühm, video ja valgus. Lava ei olnud väga suur, aga kõik mõjus suurejooneliselt. Eile Rock Café's mõjusid nad neljakesi laval olles kuidagi kammerlikult. Kammerlikult ka selles tähenduses, et kuulaja-vaatajana võidki jälgida iga näoilmet ja pingutust, isegi pilku. Kahjuks sai mul enne lõppu seal lavaesises õuhta olekus jaks otsa ja läksin taha poole hingama. Sädelus laulja näos ja trummari kätel paistis ka sinna. Oodatud transilaadne seisund saabus esimese lisaloo ajal. See näiliselt nii napp muusika haarab su endasse ja kui see juba juhtub, siis jäägitult. Ka selles kammerlikkuses oli suurejoonelisust. Või õieti suursugusust. Ja mõned tunnid hiljem olid need samad sädelevad näod VonKrahlis, nagu nad käikski seal pidevalt.

üks deodorandi reklaam oleks nagu requiem-for-a-dream filmi visuaaliast (sellest ilusast poolest) maha tehtud. jaa, ma vaatasin telekat.

Nädalavahetuse niiske leitsak Tartus murdis läbi mu immuunsüsteemi ja organism korjas üles esimese ettejuhtuva viiruse. Ruhnu jäi minemata. Ja öölaulupeol laulukaare alla pole mul ka asja, heal juhul võib ehk publiku ridadest bassi partiid kaasa joriseda ja meeleolust osa saada. Enne kui külm hakkab.

"Ruja" tuleb igal juhul veelkord vaatama minna!

Kas asjadel oma teed minna laskmine tähendab tegevusetust? Või on see lihtsalt argpüksluse õigustamine? Kas peaksime eelistama neid teid, mis näivad innustavat meid paremaks inimeseks saama? Või neid, mis tunduvad õpetavat meid endaga leppima? Ja mis kõige olulisem - kas need olemuslikult välistavad teineteist? Teooria... teooria...