ostsin hanerasva salvi. köha raviks. tuli meelde, kuidas lapsena võttis vanaema mind põlve peale, tegi pliidi ukse lahti, soojendas väiksed jalad elava tule paistel kuumaks, määris neile siis hanerasva ja tõmbas villased sokid jalga. sokid torkisid. ja tuli oli kuum. hanerasv oli hapukoore purgis (ma ei tea, kust see purk tuli, sest saaremaal müüdi koort ainult kilepakis ja see oli hoopis teise maitsega, aga see on üks teine teema). hanerasv oli valge, peaaegi sinkjas valge. ja peaaegu ilma lõhnata. või vähemasti ei olnud sel lõhnal midagi ühist ühegi teise rasvaga, mida ma teadsin. hanerasva sai sülla meeta käest, sest tal olid haned. need olid kurjad ja ajasid väikseid naabrilapsi õue peal taga ja püüdsid nokaga kleidisabast haarata. hirmus oli.

aga ma ei ole kindel, et ma selle ostuga mitte tünga ei saanud. sest sellel salvil on täiesti vale lõhn. searasva lõhn. selline koos kamaraga läbi kõrvetatud searasva lõhn. ja värv on ka kollakas. vahest rasvatan ilmaaegu oma jalataldu ja rinnaesist mõttetu pekiga. või on mu muidu nii kindel lõhnamälu mind petnud.

pressiteade eikusagilt: inimkonna haigestumise tõttu jäävad jõulud sel aastal ära. kingitused ostetakse tagasi või vahetatakse ümber sünnipäevakingitusteks. vabandame ebamugavuste pärast.

köha on vastik.

kõik meie päevad on loetud. aga palju neid kokku saab, seda pole meile antud teada. ega ka see, kes meie kõrvalt võetakse...

PÖFF on otsas! elagu PÖFF!

koolilaks lõi kohe sisse. see nädal on tihe-tihe ja jrgm veel hullem. referaadid, kodutööd, arvestused, esseed, seminarid, eksamid. ehk et liiga tihedaid postitusi ei maksa lähiajal oodata. ning kui bussijuhid streikima ei hakka, siis saab jõuluks koju ka.

PÖFFi blogis on populaarne teema - väsimus. festivaliväsimus. hakkab vaikselt tulema jah. viimased kaks päeva olen vaadanud ainult kaks filmi päevas. ei ole mõtet võtta eesmärgiks vaadata ära nii palju filme, kui füüsiliselt võimalik. ja seda eesmärki pole mul olnud ka. aga ikka lähed ahneks, kui meenutad, milline on eesti kinode filmivalik kõik ülejäänud nädalad aastas. aga liiga palju filme ühes päevas ja järjest teeb tulemuseks selle, et ei jõua ühtegi neist korralikult "läbi seedida". ehk et elamus ei jõua tekkida. kahe otsaga asi. kui sellisest kontekstist mõni film eredalt esile kerkib, siis on see ikka tõeline pärl. aga kui ei kerki, siis on kaks võimalust - kas üritad üle oma võimete korraga vastu võtta või oled lihtsalt valed filmid valinud. seni polegi ühtegi põrutavat elamust olnud, kuid sokurovi aleksandra oli teistest mõnevõrra erilisem.

ah muide, eelmine postitus oli juustest.

väga punk ei ole. üldse punk ei ole. ja lõhnab salongilikult. homseni.

ööd on siin mustad. ja mitte ainult ööd.

nõrk - juba kolmandal festivalipäeval läks energiajook käiku. aga mis teha, kui juba esimese filmi ajal mitu korda haigutad. blogi sissekanded tuleb samal õhtul ära teha. muidu jääb. hommikul ei ole enam see. PÖFFi blogi on ikkagi blogi. st igaüks kirjutab omi muljeid. püüan seal teadlikult ajada joont, et ei kordaks seda, mis on juba kataloogitekstis (st ka kodulehel) filmiinfos antud või PÖFFi ajalehes räägitud. neid saab ju igaüks nagunii lugeda. aga vahel jätan need meelega lugemata ja siis võib esineda kokkulangevusi.

samal ajal on kõrval ka pikk tegemist vajavate asjade nimekiri, millest kõige mahukam mure on teatriajaloo referaat, mille tähtaeg päev pärast PÖFFi lõppu kukub. võtsin TÜ raamatukogust isegi mõned raamatud ettenägelikult välja. ja unustasin need siis tartusse maha. tuleks minna hommikuti enne seansside algust raamatukokku. ideaalis tuleks neil hommikutel veel palju asju teha. ideaalis... isegi jaanus rohumaa ütles OP!-is, et PÖFFi ajaks tuleb end kõigist muudest kohustustest lahti võtta. tal on õigus. aga sellest lihtsalt ei piisa, et jaanus rohumaal õigus on.