ostsin hanerasva salvi. köha raviks. tuli meelde, kuidas lapsena võttis vanaema mind põlve peale, tegi pliidi ukse lahti, soojendas väiksed jalad elava tule paistel kuumaks, määris neile siis hanerasva ja tõmbas villased sokid jalga. sokid torkisid. ja tuli oli kuum. hanerasv oli hapukoore purgis (ma ei tea, kust see purk tuli, sest saaremaal müüdi koort ainult kilepakis ja see oli hoopis teise maitsega, aga see on üks teine teema). hanerasv oli valge, peaaegi sinkjas valge. ja peaaegu ilma lõhnata. või vähemasti ei olnud sel lõhnal midagi ühist ühegi teise rasvaga, mida ma teadsin. hanerasva sai sülla meeta käest, sest tal olid haned. need olid kurjad ja ajasid väikseid naabrilapsi õue peal taga ja püüdsid nokaga kleidisabast haarata. hirmus oli.

aga ma ei ole kindel, et ma selle ostuga mitte tünga ei saanud. sest sellel salvil on täiesti vale lõhn. searasva lõhn. selline koos kamaraga läbi kõrvetatud searasva lõhn. ja värv on ka kollakas. vahest rasvatan ilmaaegu oma jalataldu ja rinnaesist mõttetu pekiga. või on mu muidu nii kindel lõhnamälu mind petnud.