kolasid kord kaks venda mööda ilma ringi. leidsid igal pool kergeusklikke, kes nende teeneid meeleldi kasutasid. kui üks visati välja, ronis teine asemele ja siis jälle vastupidi. koostöö sujus. jõudsid oma rännakutes lõpuks ühele põhjamaisele maalapile, kus liigkasuvõtjad ja meierei kohupiimameistrid nad lahkesti jutule võtsid ja koos asja ajama hakkasid. esialgu paistis kõik hästi minevat, kuid mõne aja pärast sai selgeks, et see asjaajamine ei olnud maarahvale eriti meelt mööda. pahameel aina kasvas. küll üritasid liigkasuvõtjad ja meierei härrad kõike maha salata ja ühe venna süüks ajada. maarahvas aga ei jäänud sellega sugugi rahule, sest nad nägid ju küll, et mängus on hoopis kaks venda, kes peaks küll erinevat juttu ajama, aga tõmbavad ikkagi samu nööre. nii ei saanudki lõpuks enam keegi aru, kumb on kumb vend. kumb neist on jokk* ja kumb on jull**. aga ega see vennakseid ei heidutanud.



* jokk - juriidiliselt on kõik korrektne
** jull - juriidiline lauslollus

üritan siin nii solidaarsuse mõttes väikest viisi festivalitunnet tekitada ja käin iga päev kinos. õigupoolest on see küll pool kogemata niimoodi välja kukkunud ja kolm õhtut järjest kinos käia pole ka midagi nii eriskummalist. eile näidati siin shakespeare laval ja ekraanil sarjas 1964. aastal lenfilmis Grigori Kozintsev, Josif Shapiro režisseeritud hamletit, kus nimiosas Innokenti Smoktunovski ning mida mõningatel andmetel peetakse parimaks hamleti filmiversiooniks üldse. väga tervendav filmielamus. sellist eepilist dramaatikat tänapäeval naljalt enam ei kohta (st sellist, mis tõesti toimib ka. ja toimib paremini kui branagh). ja kui ma ei eksi, siis mängis seal ka ants lauter.

täna tuleb kinoõhtute sarja erakorraline katkestus, sest ootamatult selgus, et neumünsteris annab kontserdi hortus musicus, repertuaar india ragadest ja armeenia traditsioonilisest muusikast kuni Pärdi ja Giya Kanchelini.

avastasin pöffi justfilmi programmist jeremy brocki driving lessons. meenus, et nägin seda hiljuti lennukis. see on nii ehe briti-hea film! ja julie walters meenutab oma karakteri(looja)tüübilt paljuski judy denchi. ning siis on seal veel see härri potteri sõber hamster, aga ühtegi võlutrikki ei tee, lihtsalt mängib hästi.

ahjaa, täna vaatasin kinos little miss sunshine. tõsi, on teatav ollivuudi suurkompaniide maik man (sellest suunast, kus suurstuudiod üritavad niiöelda sõltumatu filmina näivat asja teha), aga siiski - seda peab nägema!

novembripühapäevapealelõunaseid luksi linnavaateid



jõul trügib vägisi peale


vaade rentslist kaubatänavale


postkaardivaade (vabandust, aga ilusam, kui postkaardi peal. linnavaadetega postkaardid on siin täielik katastroof)


sõbralikud assokad, tahtsid ise pildipeale


panoraam kraanadega (kohustuslik element siin. muide, legend räägib, et korra aastas võetakse kõik kraanad maha - hea mitusada tükki - et saaks normaalseid panoraamvaadetega postkaardipilte teha. neid kaarte ma küll näinud ei ole. on teised vähemalt 15 aastat tagasi tehtud kui mitte rohkem)


torniga maja seal paremas küljes on hoiukassa, vanasti riigile kuulunud pank, nimi on veel säilinud (luksemburgi riigi pank ja hoiukassa)


kübaraga kodanlased jalutuskäigul


lapsed suurhertsoginna charlotte'i juures


esinduslik (paraku ka valdav) valik garderoobikaupu


kaks moosekanti


filharmoonia kontserdimaja peeglis. see väga eriline hoone väärib eraldi peatükki. mis kunagi loodetavasti koos sisevaadetega ka tuleb.


vaade kirchbergi servalt vanalinna poole


mudam ehk luksemburgi kumu. nagu näha, on siingi asi värskelt ehitusjärgus. osavasti vanade kaitserajatistega kokku ehitatud. vastaskülg meenutab paraku eestis 80ndate lõpust pärinevad kolhoosikontoriarhitektuuri massiivse kivi ja veidrate diagonaaljontega. taustal paistev kompartei peahoonet meenutav torn on ümberehitamisel miskit sorti konverentsikeskuseks vms.


glacis' väli (champ de glacis). seesama, kus augustis-septembris schouberfouerit peetakse.

scoop. järjekordne tõend selle kohta, et woody allen on geenius. I rest my case.

veel kolmapäevasest jazzist. üks lugu jäi sealt väga kõvasti kummitama. esimestest taktidest peale teadsin kohe, et tunnen seda lugu väga hästi. olin isegi veendnud, et see on mul tööarvutis ka olemas ja olen seda väääääga palju kordi kuulanud. aga mitte aru ei saanud, mis lugu see on ja kelle oma. paine oli nii suur, et tekkis juba sportlik hasart. tuhnisin läbi kõik vähegi võimalikud muusika kaustad oma tööarvutist (alates jaga jazzist ja koopist kuni isegi goldfrapini ja hospitali kogumikeni). ja lõpuks jõudsin radioheadini. muidugi! kuidas ma küll varem ei taibanud. see pidigi liiga lihtne olema, et kohe leida. kõlakontseptsioonil on päris suur vahe ka, kas üht lugu mängib elektroonika abi kasutav rokkbänd või puhtalt akustiline jazzgrupp (vibrafon, saksofon, kontrabass ja trummid) ja mõistus on tõrges tekkind lünka niisamalihtsalt täitma. knives out (amnesiac).

käisime eile õhtul d:qliq'is jazzu nautimas - kohalik noor legend pascal schumacher (vibrafon) ühega oma paljudest koosseisudest. need vennad on ka siis väga tasemel, kui pool rahvast on teadlikud fännid ja teine pool lihtsalt peale tööd kõrtsu istuma tulnud. nende viimaste valjuhäälse jutuvada ja helehäälsete naerupahvakutega pandi muusikud kohati liigagi süldibändi seisu, aga nad tulid ka sellest auga välja ja olid muusikas üsnagi omas elemendis. igatahes tuleks schumacher mis tahes koosseisuga jazzkaarele tuua!

novembrisügisest meeleolu. endasse vaatamise aeg.

raamatud ei ole kirjutatud mitte selleks, et neid usutaks, vaid selleks, et nende üle järele mõeldaks. kui võtame mõne raamatu, siis me ei pea endalt küsima, mida selles raamatus öeldakse, vaid mida sellega tahetakse öelda /.../.

eco
roosi nimi
neljandal päeval pärast kompletooriumi

tahaks jälle kirjutada pika vihase tiraadi teemal luksemburgi kinnisvaradžungel. aga keda see kirumine ikka huvitab.

mõtlesin, et annan kohalikule teatrile veel ühe võimaluse oma muljet parandada. musset' "les caprices de marianne" kaputsiinide teatris. õigupoolest oli üheks innustajaks just selle tüki vaatamisel autori nimi - elan selle prantsuse kirjaniku nime kandval tänaval.

paljuski shakespeare'ilt eeskuju otsinud musset näitemäng oli romantiline ja ideaalide üle arutlev. lavastuses oli säilitatud algne luuletekst, kuid samas püütud lavakujunduse ja moderntantsu lisanditega luua dialoogi tänapäevaga. kirglike poeesiatekstide saatel väänlema pandud kehade peale itsitavad koolilapsed ja etenduse lõppedes teismeliste tütarlaste vaimustusväljendused jätsid mulje, et see taotlus (see kaasajaga dialoogi loomise oma siis) teatud publikuosa suhtes ilmselt õnnestus.

mulle näis selles siiski häirvalt palju manerismi ja otsitud lahendusi, mis ei mõju ehtsana ning ei hakka seega tööle. aga iseenesest on tore, kui teater oskab teksades noori ja kostüümides prouasid samas tükis kõnetada. mulje parandamise projekt jäi siiski kaugelt poolikuks.

päris pull on kuulata, kuidas (tuntud sõnameister) tiit kusnets kasutab raadioeetris väljendeid "imeb täiega" ja "sakib rämedalt". miskipärast on mul kahtlus, et tema raadioarvustus on parem, kui selle objektiks olev plaat. kuula kultuurikaja!

B: oli ülimalt kirev reis.
M: ja seda mitte ainult puulehtede värvi mõttes.

/vestlusest jfk-s lennukis istudes poolteist tundi hilinenud väljalendu oodates/