mõtlesin, et annan kohalikule teatrile veel ühe võimaluse oma muljet parandada. musset' "les caprices de marianne" kaputsiinide teatris. õigupoolest oli üheks innustajaks just selle tüki vaatamisel autori nimi - elan selle prantsuse kirjaniku nime kandval tänaval.

paljuski shakespeare'ilt eeskuju otsinud musset näitemäng oli romantiline ja ideaalide üle arutlev. lavastuses oli säilitatud algne luuletekst, kuid samas püütud lavakujunduse ja moderntantsu lisanditega luua dialoogi tänapäevaga. kirglike poeesiatekstide saatel väänlema pandud kehade peale itsitavad koolilapsed ja etenduse lõppedes teismeliste tütarlaste vaimustusväljendused jätsid mulje, et see taotlus (see kaasajaga dialoogi loomise oma siis) teatud publikuosa suhtes ilmselt õnnestus.

mulle näis selles siiski häirvalt palju manerismi ja otsitud lahendusi, mis ei mõju ehtsana ning ei hakka seega tööle. aga iseenesest on tore, kui teater oskab teksades noori ja kostüümides prouasid samas tükis kõnetada. mulje parandamise projekt jäi siiski kaugelt poolikuks.