veel kolmapäevasest jazzist. üks lugu jäi sealt väga kõvasti kummitama. esimestest taktidest peale teadsin kohe, et tunnen seda lugu väga hästi. olin isegi veendnud, et see on mul tööarvutis ka olemas ja olen seda väääääga palju kordi kuulanud. aga mitte aru ei saanud, mis lugu see on ja kelle oma. paine oli nii suur, et tekkis juba sportlik hasart. tuhnisin läbi kõik vähegi võimalikud muusika kaustad oma tööarvutist (alates jaga jazzist ja koopist kuni isegi goldfrapini ja hospitali kogumikeni). ja lõpuks jõudsin radioheadini. muidugi! kuidas ma küll varem ei taibanud. see pidigi liiga lihtne olema, et kohe leida. kõlakontseptsioonil on päris suur vahe ka, kas üht lugu mängib elektroonika abi kasutav rokkbänd või puhtalt akustiline jazzgrupp (vibrafon, saksofon, kontrabass ja trummid) ja mõistus on tõrges tekkind lünka niisamalihtsalt täitma. knives out (amnesiac).