kodus sai käidud. mitu päeva tagasi juba. jaan sai peetud. mereparaadilgi laevu fotosilma püüdmas käidud. ilusas ja rõõmsas eesti pulmas sai käidud. kadakate vahel ringi sõidetud. oju majaka miljonivaadet (täpsemalt miljon kakssada tuhat) nauditud. sarapiku järve madalas vees solberdatud. sisse kukkumas katustega rehielamutega küladest läbi sõidetud. kaevulgi käidud. olelemiseks aega ei jäänud.

pruutkimp

kodukohas oli mingi maagiline võlu. alustuseks võlus see koht - keila-joa mõis. milline tšehhovlik koht. aga mitte nii fatalistlikult nukker. pisut rõõmsama tonaalsusega. sama kehtib ehk ka frieli näitemängu kohta pedajase lavastuses. siiski. irooniameel on pisut teine, nagu ka kontekst. istusin seal ja mõtlesin, et kuidas vaataks seda nt prantslane, kelle rahvuslikku uhkusse on sisse kodeeritud kõva annus põlist kolonisaatorit. kas ta üldse eal mõistaks end samastada iirlastega. vaevalt.

temaatika iseenesest on vägagi tänapäevane. eugeenika asemel on lihtsalt geenitehnoloogia. tõsi, geenitehnoloogiat ei seata (vähemalt avalikult) sotsiaalse/rassilise klassifitseerimise õigustamise teenistusse. küll aga ühendab neid pime usk uue teaduse ilmeksimatusse ja imettegevasse jõusse.

vääritimõistmisi, aktsepteerimisraskusi, arvatavat üleolevat paremust, nende piiridel liikumisi on igas ajas.

mõtteainet jätkub veel, erinevatelt nurkadelt. see on hea märk.

ülimalt hea meel oli näha kolme värskelt lavakast välja lennanut, oma juba tuntud headuses. õnnitlused tänastele (õigemini kellaaja järgi juba eilsetele) koolilõpetajatele. mitte ainult neile kolmele.

olen ka popp ja ühinesin kõigi nende massidega, kes jaanipäeva saaremaal peavad :P

piinlik lugu küll, aga üle tee olid hoopis pajud ja saared. põlispuud sellegi poolest.

kilulinnahommikune idüll. kell näitab küll juba keskpäevatundi, aga ikka veel on hommik. öösel pool kaks valgesse põhjamaasuveöösse saabuv lennuk on väsitav. köögiaknal vedeleb keskhommikune päike. kruus kanget musta teed tühja kõhu peale tekitab kerge iivelduse, aga see läheb varsti üle. aknast kostavad kellegi voolavad heliredelid, klaveril. ei suudaks konkurentsi pakkuda. säutsuvad linnud üritavad tänaval vuravatest autodest ja naabermaja hoovis logisevast diislist üle laulda. kajakatel õnnestus see öösel paremini, karjusid ka minu niigi napist unest üle. kohati tundub, et kuulen isegi mere kohinat. aga ilmselt on need ikkagi sahisevad paplid (vist) üle tee. loodan, et nende asemele uusi koledaid kortermaju ei ehitata. aga nüüd asjatoimetused. õhtul teatrisse. homme saarde.

homme koju. võtmeid pole. saadaks hea meelega pool vihma siit eestisse, kõigil oleks parem. ja mina saaks võtmed.

kohtu iga-aastasel mälumänguvõistlusel esindab eestlasi kuueliikmeline võistkond "mõigu KEK". üks põhjus nimeideoloogia taga on kontrollida, kas mälumängu korraldajad on ikka oma ülesannete kõrgusel ja oskavad eesti kohtuniku (l-õ-h-m-u-s) tähte hääldada ja kirjutada.

kogemata sattusin täna ooperisse. täiesti uskumatult heasse ooperisse. hollandi ooperis dario fo lavastatud rossini "sevilla habemeajaja". sellise energiaga tükki pole ammu näinud. tõeliselt lustlik ja samas üdini professionaalne lavastus. väga mõnusa kiiksuga lavale seatud. lihtsalt täiesti vinge.

mingi täiesti pimeda õnneliku juhuse läbi sain ma praegu endale täpselt õigeks (ainsaks õigeks) päevaks "kodukoha" pileti. küll ainult ühe, aga ikkagi. ei, juhuseid ju pole olemas

ülemaailmse doonorite päeva puhul saatis tartu verekeskus mulle toreda meili tänudega loovutatud vere eest ja heade tervisesoovidega. asja iroonia on aga selles, et mul pole kordagi õnnestunud neile rohkem kui kaks tilka verd loovutada - hemoglobiin liiga madal. jään siis ootama põhja-eesti verekeskuse kirja. sellel oleks ka alust.

meile on ka lõpuks suvisem õhusoe jõudnud. õlad on ilmakohaselt punased ja pea paks, aga see kõik on liiga mõnus. ainus, mis puudub, nii tohutult-lohutult puudub, on meri. selle killukeseks asenduseks saab käia kõrgetel kaldatel üles jooksvate viinamarjaridade vahel laisalt voolava moseli jõe sinisinist vett vaatamas ja muru seest nokitud valgest lõhnavast ristikust pärgasid punumas ja loidusid mõtteid mõtlemas. et siis viis päeva umbses kontoris jälle vastu pidada.

lugesin eile ära veel viimased päevad bergmannide "kolmest päevikust". väga mõjus dokument. tekitab väga palju tugevaid mõtteid ja emotsioone. elust, haprusest, vaprusest, vapustustest. selliseid, mida ei julge mõelda.

näide elust. ametniku vastus küsimusele "miks see ikka veel tegemata on?": "it's in the work flow."

vinduvast köhast lahti saamiseks on appi võetud igasugused traditsioonilised viisid - raudrohu ja pärnaõie tee, kuumad jalavannid (niiet jalad punetavad), villased sokid (need mis juba mitmeid kordi nõelutud), rinnale määrimise lõhnav salv. nüüd lõhnangi nagu vanaema rohukapp. see pruun kolmekümnendate stiilis kapp seal vanaema voodi kõrval, mille sahtlipõhjast ikka tühje ja pooltühje vietnami salvi topsikuid leida võis.

täna juhtus see, mida ühes korralikus lääne-euroopa riigis kunagi ei juhtu - voolukatkestus. küll umbes sekundi pikkune, aga piisav, et arvutid lolliks ajada. elevust kui palju. töös õnneks olulisi kaotusi polnud.