kodukohas oli mingi maagiline võlu. alustuseks võlus see koht - keila-joa mõis. milline tšehhovlik koht. aga mitte nii fatalistlikult nukker. pisut rõõmsama tonaalsusega. sama kehtib ehk ka frieli näitemängu kohta pedajase lavastuses. siiski. irooniameel on pisut teine, nagu ka kontekst. istusin seal ja mõtlesin, et kuidas vaataks seda nt prantslane, kelle rahvuslikku uhkusse on sisse kodeeritud kõva annus põlist kolonisaatorit. kas ta üldse eal mõistaks end samastada iirlastega. vaevalt.

temaatika iseenesest on vägagi tänapäevane. eugeenika asemel on lihtsalt geenitehnoloogia. tõsi, geenitehnoloogiat ei seata (vähemalt avalikult) sotsiaalse/rassilise klassifitseerimise õigustamise teenistusse. küll aga ühendab neid pime usk uue teaduse ilmeksimatusse ja imettegevasse jõusse.

vääritimõistmisi, aktsepteerimisraskusi, arvatavat üleolevat paremust, nende piiridel liikumisi on igas ajas.

mõtteainet jätkub veel, erinevatelt nurkadelt. see on hea märk.

ülimalt hea meel oli näha kolme värskelt lavakast välja lennanut, oma juba tuntud headuses. õnnitlused tänastele (õigemini kellaaja järgi juba eilsetele) koolilõpetajatele. mitte ainult neile kolmele.