nüüd paar päeva väike roadtrip ja siis alates 2. jaanuarist (või nh, tegelikkuses ilmselt päev-paar hiljem) võivad kõik mulle jäätisekokteili pakkuda. ja seejuures tuleb leppida sellega, et vähemalt algul ei ole ma võimeline verbaalses vormis aitäh ütlema. kohtumiseni järgmisel aastal.

mis ma tegin jõuluõhtul? panin jaagu uusi legosid kokku. eile tegin ühe lumememme ka. nüüd aitab jõulust küll.

8AP just kukkus. niimoodi. :)

lennujaamad, lennukid, kohvrid, pealpoolsed pilved, hallid ilmad, uued bakterid, koolitööd, trt, inimesed, teater, jõul, tln, meri, saaremaa, kodu, pere, peipsi, kurgumandlid, kodune möll, raamatud, raamatud, raamatud, jäätisedieet, ja-mis-kõik-veel... homsest algab puhkus.

need kurgumandlid justkui aimaksid ette oma peatset teekonda trtu kõrvakliiniku prügikasti ja annavad oma olemasolust suht valusalt-võimukalt märku. seni on neil veel võimsa relvana võimalus iga väiksema külmetuse peale organism angiiniga üle külvata ja end valitsejana tunda. ja eestisse minemise tõenäoline kliimashokk on nende salaliitlane. viimane olelusvõitlus, loodetavasti edutu.

rõõm näha, et postimehes on lõpuks ajakirjanikud/toimetajad/küljendajad soovitusi kuulda võtnud ja euroopa inimõiguste kohus ei olegi pealkirjas enam euroopa kohtuks lühendatud ;) see nende tüüpiline viga teeb umbes sama välja, kui institutsioon "eesti vabariigi president" nii ruumi kokkuhoiu mõttes lühendada peaministriks - üks riigivõim kõik ju! või siis "põhja atlandi lepingu organisatsioon" lühendada ELiks - üks rahvusvahelise poliitika värk kõik! :P järgmise korrani!

täiendus: vt tänast päevalehte samal teemal - m.o.t.t

täna hommikul läbi vihmaudu tööle tulles hakkasin ma tõsiselt kahtlema, kas möödunud nädalavahetus ehk uni või muinasjutt või film polnud. ei, mitte et midagi muinasjutulist toimunud oleks. lihtsalt taju ja aju ei taha aru saada, kuidas on võimalik, et konstantses halluses on kaks päeva nagu lõigatult täiesti imeliselt selge ilm, ühtaegu külm-karge ja sume päiksepaiste ja värviline õhk. ärkad hommikul hoovist kostva harakaparve kädina peale, tõmbad kardina eest ja jääd hingevärinal vaatama kahvatusinist taevast ning värvilaike ja varjus jäävaid härmas laike majade katustel ja seintel. järgmine mõte - luksi ilma tundes jätkub seda ilu kõige rohkem tunnikeseks ja siis on kõik jälle hallust ja vihma täis. aga ei, ka kahe tunni pärast ja ka järgmisel päeval kestab sama muinasjutt edasi. hiljem on vanalinn täis pühapäevalõunast jalutuskäiku nautlevaid eurooplasi. peenemat sorti härrad patseerivad alati uhkelt kaabu peas ja vihmavari-jalutuskepp käes, kõrval uhkes karusnahkses kasukas proua. neile tuleb vastu noorpere pisut lärmakate lastega, kus isa räägib lastega luksemburgi keeles ja kurjustab koeraga prantsuse keeles. rikka pisiriigi aristokraatia jäänustega väikekodanlik idüll.

esmaspäeva hommik on harjumuspäraselt üleni hall. aga selliste eilse-üleilse sarnaste elusate päevade nimel tasub ilmselt elada. isegi kui pole kindel, kas need ikka päris olid.

panin kõik oma advendiküünlad põlema. ei jaksand oodata. nagunii pole mind siis siin, kui "ametlikult" kõik neli põlema peaks panema. mis neist siis siia üksi jätta. praegu ikka seltsim. muud küünlad ka. ja radiohead.

nii võib end peaaegu pöff-ile kujutleda. seda festivali hingust, muidugi, siin ei ole, aga seda ei ole päriselt enam ka tlns sellest ajast, kui kobarasse koliti. aga filmid on. nii mõngigi sealt programmist, viimase poole aasta jooksul ära jooksnud või praegu jooksmas või varsti tulekul. enamjaolt see suurtelt festivalidelt korjatud kraam. mõnda tasub lausa mitu korda vaadata. françois ozoni viimast filmi näiteks. ja ka teisel korral ma ei kuulnud ära, kuskohas seal oli pärdi alinale. järelikult on hea film. ja muud ka.

se-mi-na-ri-töööööööööööööö...

jaak koristab esikut, üritab vaipa puhtaks saada. pomiseb omaette: ei saagi maksimaalselt seda tolmu siit kätte.

Eile sai (patuga pooleks) teatris käidud. Sarah Kane'i 4.48 Psychose, peaosas (kui nii võib üldse väljenduda) Isabelle Huppert. Külalisetendus Pariisist. Loomulikult on Huppert nimi, mille peale kõik tormi jooksevad (piletid kõigile kolmele etendusele olid juba ammu-ammu välja müüdud) ja siis poole etenduse pealt avastab mingi seltskond, et see pole ikka see teater, mida nad tahaks/viitsiks/suudaks lõpuni vaadata ja marssisid kobinal minema. Njh, arusaadav, et inimestel, kes on Huppert'i näinud ainult sellistes filmides, nagu Chabroli "Merci pour le chocolat" või teistes Chabroli filmides või isegi Ozon'i "8 femmes", olid võib-olla pisut ühekülgsed ootused, aga kas sellepärast peab keset etendust minema jalutama? Ülejäänud seltskond seisis etenduse lõppedes ovatsioonides püsti.

4.48 Psychose oli suhteliselt skandaalse taustaga inglise näitekirjaniku Sara Kane'i viimane teos. Omamoodi hüvastijätukiri, mida veel aastaid peale autori enesetappu erinevate näitlejate vahendusel maailmaga jagatakse. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Selles justkui üliflegmaatilises, üksikute karjepuhangutega etenduses, kus üks õbluke naisterahvas seisab kogu etenduse kestel üksi valgusvihus keset lava, liigutab vahel ainult pilku ja väikseid sõrmi ja manab monotoonses ja samas intensiivses monoloogis rahvasse kogu oma psühhoosi ja depressiooni ja elamisraskuse. Selle, kuidas ta ei jaksa ei elada ega surra. Seljatagant, läbi kogu lava katva poolläbipaistva sätendava sirmi suhtleb temaga aeg-ajalt keegi kuju, kes vahel lihtsalt on kohal, vahel irriteerib, vahel üritab lohutada (-Ce n'est pas votre faut! Ce n'est pas votre faut! -Vous le dites aussi souvent que je commence à croire que c'est ma faut!*). Kõike seda räägivad kujud sellisel vaiksel ja aeglasel häälel, nagu oleks nad mõlemad algelised inimrobotid või siis lihtsalt umbselt rahusteid täis söödetud.

Väike kohustuslik huumoritilgake on ka asjasse sisse peidetud (kuidas see oligi - et mida tõsisem teema, seda naljatlevamalt tuleb sellest rääkida). Psühhoosis tegelane jutustab oma arstile, kuidas ta võtab korraga üledoosi, lõikab läbi veenid ja teeb veel midagi (millest ma aru ei saanud, aga mis ilmselgelt on surmav). Mispeale üritab arst talle selgeks teha, et ta ei suuda seda kõik korraga teha. Naist see üldse ei häiri: "siis vähemalt ei jää muljet, et see on ainult appikarje".

Tahtsin tegelikult hoopis selleni jõuda, et kummalisel kombel oli seal etendusel hea olla, kuidagi mõnusalt rammestav. Kogu oma väljenduslaadis ei tekitanud see hetkekski tunnet, et sa peaksid või võiksid end tegelastega samastada (mis üldjuhul on ju etenduse või filmi üks "kohalejõudmise" võti). Samas see ka ei tähenda, et lavalt edasi kantu sulle korda ei läheks. Seal sa lihtsalt oled ja kõik. Olgu siis nii.

*-See pole teie süü! See pole teie süü! -Te ütlete seda nii palju, et ma hakkan juba uskuma, et see on minu süü!