Eile sai (patuga pooleks) teatris käidud. Sarah Kane'i 4.48 Psychose, peaosas (kui nii võib üldse väljenduda) Isabelle Huppert. Külalisetendus Pariisist. Loomulikult on Huppert nimi, mille peale kõik tormi jooksevad (piletid kõigile kolmele etendusele olid juba ammu-ammu välja müüdud) ja siis poole etenduse pealt avastab mingi seltskond, et see pole ikka see teater, mida nad tahaks/viitsiks/suudaks lõpuni vaadata ja marssisid kobinal minema. Njh, arusaadav, et inimestel, kes on Huppert'i näinud ainult sellistes filmides, nagu Chabroli "Merci pour le chocolat" või teistes Chabroli filmides või isegi Ozon'i "8 femmes", olid võib-olla pisut ühekülgsed ootused, aga kas sellepärast peab keset etendust minema jalutama? Ülejäänud seltskond seisis etenduse lõppedes ovatsioonides püsti.

4.48 Psychose oli suhteliselt skandaalse taustaga inglise näitekirjaniku Sara Kane'i viimane teos. Omamoodi hüvastijätukiri, mida veel aastaid peale autori enesetappu erinevate näitlejate vahendusel maailmaga jagatakse. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Selles justkui üliflegmaatilises, üksikute karjepuhangutega etenduses, kus üks õbluke naisterahvas seisab kogu etenduse kestel üksi valgusvihus keset lava, liigutab vahel ainult pilku ja väikseid sõrmi ja manab monotoonses ja samas intensiivses monoloogis rahvasse kogu oma psühhoosi ja depressiooni ja elamisraskuse. Selle, kuidas ta ei jaksa ei elada ega surra. Seljatagant, läbi kogu lava katva poolläbipaistva sätendava sirmi suhtleb temaga aeg-ajalt keegi kuju, kes vahel lihtsalt on kohal, vahel irriteerib, vahel üritab lohutada (-Ce n'est pas votre faut! Ce n'est pas votre faut! -Vous le dites aussi souvent que je commence à croire que c'est ma faut!*). Kõike seda räägivad kujud sellisel vaiksel ja aeglasel häälel, nagu oleks nad mõlemad algelised inimrobotid või siis lihtsalt umbselt rahusteid täis söödetud.

Väike kohustuslik huumoritilgake on ka asjasse sisse peidetud (kuidas see oligi - et mida tõsisem teema, seda naljatlevamalt tuleb sellest rääkida). Psühhoosis tegelane jutustab oma arstile, kuidas ta võtab korraga üledoosi, lõikab läbi veenid ja teeb veel midagi (millest ma aru ei saanud, aga mis ilmselgelt on surmav). Mispeale üritab arst talle selgeks teha, et ta ei suuda seda kõik korraga teha. Naist see üldse ei häiri: "siis vähemalt ei jää muljet, et see on ainult appikarje".

Tahtsin tegelikult hoopis selleni jõuda, et kummalisel kombel oli seal etendusel hea olla, kuidagi mõnusalt rammestav. Kogu oma väljenduslaadis ei tekitanud see hetkekski tunnet, et sa peaksid või võiksid end tegelastega samastada (mis üldjuhul on ju etenduse või filmi üks "kohalejõudmise" võti). Samas see ka ei tähenda, et lavalt edasi kantu sulle korda ei läheks. Seal sa lihtsalt oled ja kõik. Olgu siis nii.

*-See pole teie süü! See pole teie süü! -Te ütlete seda nii palju, et ma hakkan juba uskuma, et see on minu süü!