täna hommikul läbi vihmaudu tööle tulles hakkasin ma tõsiselt kahtlema, kas möödunud nädalavahetus ehk uni või muinasjutt või film polnud. ei, mitte et midagi muinasjutulist toimunud oleks. lihtsalt taju ja aju ei taha aru saada, kuidas on võimalik, et konstantses halluses on kaks päeva nagu lõigatult täiesti imeliselt selge ilm, ühtaegu külm-karge ja sume päiksepaiste ja värviline õhk. ärkad hommikul hoovist kostva harakaparve kädina peale, tõmbad kardina eest ja jääd hingevärinal vaatama kahvatusinist taevast ning värvilaike ja varjus jäävaid härmas laike majade katustel ja seintel. järgmine mõte - luksi ilma tundes jätkub seda ilu kõige rohkem tunnikeseks ja siis on kõik jälle hallust ja vihma täis. aga ei, ka kahe tunni pärast ja ka järgmisel päeval kestab sama muinasjutt edasi. hiljem on vanalinn täis pühapäevalõunast jalutuskäiku nautlevaid eurooplasi. peenemat sorti härrad patseerivad alati uhkelt kaabu peas ja vihmavari-jalutuskepp käes, kõrval uhkes karusnahkses kasukas proua. neile tuleb vastu noorpere pisut lärmakate lastega, kus isa räägib lastega luksemburgi keeles ja kurjustab koeraga prantsuse keeles. rikka pisiriigi aristokraatia jäänustega väikekodanlik idüll.

esmaspäeva hommik on harjumuspäraselt üleni hall. aga selliste eilse-üleilse sarnaste elusate päevade nimel tasub ilmselt elada. isegi kui pole kindel, kas need ikka päris olid.