elagu elu maa(i)l(mas)! kyoto protokolli kirstunaelad - vnm - liiguvad viimaks selles suunas, et akt võiks lõpuks jõustuda ka. nh, ma ei imestaks ka kui duuma nüüd ninanipsu teeb - dudkit teile kasvuhoonegaaside vähendamist! ning lepingu täitmine on hoopis kolmas teema. rohelisemat elu!

eile õhtul sadas kogemata kaela üle hulga aja üks tõsine filmielamus. Tony Ayersi Walking on Water. täiesti tase, kuidas julgelt filtrite ja valgusega mängimine saab sisuga ideaalilähedase kokkukõla, teose visuaalia ka oma iseseisvas nauditavuses annab edasi tugevat pointi. (filmikunsti)maailma komplekssuses on selle keerukus, kuid selletaoliste chef d'oeuvre'ite näitel ka ääretu võlu.

sl(avi)k farss-absurdikomöödia uued seeriad said täna järgnevaks kaheks aastaks signeeritud. kõik oli kogu aeg ikka nii absoluutselt võimatu ja produtsent pidi ikka kordades-kordades suuremaid summasid eelarvesse välja otsima. ja siis ühel hetkel sai kõik äkki "selgeks vaieldud"!? mees, kes sisuliselt omab poolt saaremaad (väikeste keerdkäikude kaudu ilmselt kõike ülejäänut ka, va sommidele mahamüüdud maajupid) on järsku kõigega nõus. kas tõesti tekkis reaalne oht, et riigi raha ei voolagi enam mõningate paadisõitude kaudu sirgelt teatud taskutesse! kahe aasta pärast, nagu seebikale kohane, hakkab täpselt sama trall otsast peale.

kas ma saarlasena/eeslasena/maksumasjana/inimesena peaksin olema õnnelik, et üle kümne aasta kestnud kõigi poolt kirutud status quo jätkub veel kaks aastat või rõõmus, et suurel väinal ei seila mingid lääne korporatsioonide praamid, kes läbirääkimisi põhimõtteliselt ei pea, vaid kirjutavad tatikale eesti riigile lihtsalt ette nii nagu asjad on!?

hingamispäevane positiivne programm:
- kirik (elo pidas oma esimest suurt jutlust, ta ema vist oli rohkem närvis, kui ta ise)
- 5 tundi siestat (traditsiooniliselt poolde öösse veninud külaskäik liina juurde american beaty ja tibide ;) ohjeldamatu jutuvadaga oli oma jälje jätnud)
- suur koristamisaktsioon (jälle. nädalavahetusel maja vallutanud kambast said enam-vähem kõik jäljed pühitud)

C!FP infolehe eriväljaande tarvis 10 aastat tagasi rebasteks saanud tänastele vilistalstele saadetud kirjadele on seni tulnud vaid üks vastus: The following addresses had permanent fatal errors. positiivseks tagasisideks igaks juhuks seda ei nimeta.

ja täna on roheline esmaspäev - veinla keskkonnaõiguse loeng uhkes akadeemilises üksinuduses terve päeva kohta. enam ei saa soiguda, et esmaspäev on koolis alati nädala kõige nõmedam.

peter jacksoni ketshupi-linnuvabrikujääkide-action ruulib täiega. ma ütleks, et lotr-iga on PJ alla käinud (sry vilks, ära võta isiklikult). sissejuhatuseks ivo väike ettekanne ja chubbchubbs oli igati omal kohal. seega s/s esimene filmiõhtu seltsis oli väärt ettevõtmine (korraldada ja külastada). järgmisel korral lubati söekaevureid. ei saa me läbi krossita.

ha-ja-meel-su-se tipp ehk idikalikud äärmuslikkusse kalduvad võtted nohu ravimiseks :) nimelt. hommikul astusin uksest õue prügikasti välja viima (mis teha, kui meest majas pole!). ja tõmbasin ukse kinni. ja kinni ta oli. võtmed sees. telefon sees. kõik vähegi ilmastikule vastavad riided sees. kõik mulgud kinni. mina väljas. lühikeste varrukatega pluusis, nohune ja kurguvalune. u 10 kraadi sooja, vihm ja vinge tuul. ilma valik igati täppi. see ka täppi, et üks nädala tihedamaid päevi (üks seitsmest), kus mõne aja pärast ees ootamas vastutusrikas kohtumine dekaaniga ;) no mis siis ikka. jooksin K-sse - Raido on ehk tööl. aga K oli veel kinni. ei jäänd muud üle, kui konventi minna. jopedes-mantlites-vihmavarjudes-kummikutes inimesed tänaval heitsid küll kummalisi pilke. no hea, et ei olnud öösärgis! konvendis võtsin ühendust kerliga ja vedasin ta tema miljoni töö-tegemise juurest ära, et toogu mulle võtmed. tõigi. ja veel andis kampsuni ja seljast ära. tänu temale pääsesin ilmselt kopsupõletikust või millestki hullemast. igatahes - SUUR AITÄHH, Kerli! :) lippasin koju tagasi, lõpetasin kiiruga pooleli jäänud koristamise ja tormasin kooli.

homme tahaks seltsi minna filmi vaatama minna. peter jacksoni nooruspõlve ketshupipseudoõudukad on totaalne kultus stuff :)

ja siis veel: pikkade silmadega oodatud-igatsetud myurbansoul.com on püsti pandud!!! ootame siis pidu ja särki ;)

tõbise tegelase rõõmud. eilne hommik algas kl 12. kahepoolse ninaverejooksuga. peab vist minema jälle gildi kurjade tädide juurde ja laskma ninaõõnt armistada, ulatuslikult.

aga nii haige ikka pole, et kolme päevaga krossi mesmeri ringi mitte läbi lugeda. ;) igas mõttes väärt lugemine.

noja seda suurem on pauk, kui kooli/tööle jälle nägu näitad. :p kunagi siinsamas visandatud üldine tegemiste nimekiri on üldjoontes sama, aga iga asi neist oma miljonis aeganõudvas detailis kokku ... ühesõnaga ebaadekvaatsus. ja meilide lugemise peaks kui närve ja mõistust kahjustava tegevuse peaks ära lõpetama. enesesäästlikkuse huvides.

ok, rindele!

(ennast)säästev lakoonilisus. nüri(stav) lakoonilisus. või siis vastupidi.

koju tulles on ikka tarvis sõiduteed ületada aeg-ajalt. aga praegu juhtus selline uskumatu lugu, et vöötraja ees pidas üks siniste ustega valge auto kinni ja LASI MIND ÜLE TEE! :P aga mitte sellest ei tahtnud ma täna teile rääkida.

käisin sellisel konverentsil:

"Otto Tief ja tema 1944ndal aastal juhitud vahevalitsus

Ettekannetega esinevad oma ala tunnustatud spetsialistid Küllo Arjakas ("Otto Tief - tuntud ja tundmatu"), Enn Sarv ("Võitlus kolme okupatsiooniga - 1940-1945"), Külli Niidassoo ("Tiefi valitsuse moodustamise ajaloolistest aspektidest"), Ken-Marti Vaher ("1944. aasta vahevalitsus: juriidiline aspekt") ja Vahur Made ("Eksiilvalitsuse legitiimsus: ajaloolis-poliitiline vaatenurk"). Kohale on lubanud tulla ka Vabariigi president Arnold Rüütel. Ettekannetele järgneb diskussioon.

18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ametisse Eesti Vabariigi valitsuse, mille peaministriks sai Otto Tief. Päev hiljem vallutas Punaarmee Valga ja alustas Sinimägedel pealetungi Tallinna suunas. Tiefi valitsus koostas deklaratsiooni iseseisvuse taastamise kohta ning üritas organiseerida Tallinna kaitset.

21. septembril alustasid punaarmee kiirmarssi Tallinnasse. Tiefi valitsus suundus Läänemaale, kust loodeti pääseda Rootsi, jätkamaks tegevust eksiilis. Õhtul tabas Tallinnat Nõukogude lennuväe viimane pommirünnak.

Kuigi Tiefi valitsus ei hiilanud oma saavutuste poolest, on see näiteks eestlaste jätkuvast tahteavaldusest ajaloos - kõige olulisem pole mitte valitsuse lühike iga ja häving, vaid signaal, et alla ei anta vastupanuta.

Konverents leiab aset korporatsioon Rotalia korraldusel, mille asutajaliikmed Jüri Uluots ja Otto Tief olid."

oli tõesti huvitavaid ja harivaid ettekandeid. kenni rääkis, muidugi, nii nagu arvata oligi. ok, saame aru, et oli vaja poliitiline linnuke kirja saada, aga võiks ikka mingilgi määral aru saada, mida tähendab teaduslik konverents. no kõige hullem tglt polnud. kokkuvõttes jäid nii korraldajad kui külastajad rahule. eriti kuum kraam olid ühed teatud suupisted banketil ;) (kes teab, kes ei tea). kolme aasta pärast siis jälle. sinnamaani ootame asjalikku kogumikku konverentsi materjalidega. ja ei saa mainimata jätta, et mu "akadeemiline kasuisa" :D on ikka äraütlemata suure ja tubli töö ära teinud, koos teiste rotalustega. nautige siis homset seenelkäiku täiega! :)

mulle pole seda neetud konformismi vaja!

grafomaanidest, homofoobidest, oportunistidest, egofoobidest, sotsiomaanidest, ekspositionistidest, egofoobidest - ühesõnaga - meist endist vaevatud ilm.

reisikiri meretagant

bussidisko. kuus tundi bussis sundseisus, väsinud ja tülpinud (öösel sai kolm tundi magatud) ja terve tee mängib DJ bussijuht raadio elmarit või uuno poppi vms ning lõppakkordina – nii pea kui suur väin ületatud, keeratakse sõna otses mõttes põhja kohalik raadiojaam, mis on veel 10 korda nõmedam, kui kõik eelnevad kokku (selle viimase võimalikkusse on küll raske uskuda, ma tean). see “pidu” sai u kolmveerandkahetistkümneks siiski läbi, sest buss lihtsalt jõudis sihtpunkti ja kõik kobisid maha. Mann ja Erkki, kes mõlemad bussivastu olid tulnud, ei tundunud mu loppis padjanägu pahaks panevat. õeraas pani mind oma tööjuurde majutustuppa, katusekambrisse otse keskväljaku ääres, magama ja oligi selleks päevaks kõik.

mürk. visiit arsti juurde järgmisel hommikul ei andnud midagi rõõmustavat. ajutise abina kirjutas arst kaheks nädalaks erütromütsiini, mis peale julgesin tagasihoidlikult toriseda, et see on ju see antibiootikum, mille kohta hiljuti avastati, et selle manustamine suurendab infarkti ohtu u 5 korda. tema polnud sellest kuulnudki. üleüldse väljendasin umbusku ravimite kõrvaltoimete üle, eriti selles osas, et kuna enamus neist on suhteliselt uued asjad, siis vaatamata pidevatele kinnitustele nende ohutuse kohta, me lihtsalt ei tea, kas ja mis kõrvaltoimed kahekümne aasta pärast või järeltulevates põlvedes välja võivad lüüa. mõistlik arst oli, ei hakanud üldse tagasi ajama. lõppeks on iga ravim mürk ning kõige üldisemas mõttes on meil valida, kas elada mürgitatud organismiga enam-vähem täisväärtuslikku elu või surra millessegi nõmedasse. nii karmi valikut ma õnneks praegu tegema ei pea. :)

maavillane kosmopoliit. manni töö juures hansa kunstipood-kohvikus sain emaga kokku, kus ta parajasti vestles Endliga. üks tõeliselt erudeeritud ja intelligentne vanahärra. õigupoolest on väga imelik tema kohta öelda „vanahärra“ – Bioloogilist vanust tal selleks küll jätkub, kuid sellist nooruslikku ja samas küpset elurõõmu ning teravmeelsust kohtab harva. Olla korraga tõeline kosmopoliit (maakera eri paigus elanud ja töötanud, igal pool asja südamega panustanud) ja saaremaa patrioot. huvitav, kas ma ka kunagi oskan seda.

uus noorhärra. päeval mingil ajal kui oma telefoni sisse lülitasin, saabus sinna kohe ka sõnum. rõõmusõnum. varastel hommikutundidel oli Katrele sündinud uus ilmakodanik! alles eelmisel päeval olime koos koolis teldersi tiimi kokku panemas ning kalle veel küsis pärast msn-s et kas ta on suur. :) oli jah :) enam ei ole :) hästi-hästi lahe!!! värsketele vanematele palju õnne!

wilhelm telli turniir. kodus tagaaias olid poisid vana heinaküüni taha väikse „lasketiiru“ üles pannud ning lasid õhupüssiga märki. lõin ka kampa. jakob (nüüd juba suur poiss – ikkagi esimeses klassis!) oli kõige sheffim. korgist ketta keskele oli pandud kokapudeli kork ning sellele pidi siis pihta saama. sain. järgmine tase oli teiba otsa tagurpidi pandud plastpudel. vabalt – pudel kukkus maha. et asja põnevamaks teha pandi pudel toika otsa tagasi ning selle põhja peale õun. asi nimetati wilhelm telli turniiriks – õun tuli pudeli otsast maha tulistada nii et pudel ise püsti jääks. no problem. sattusime hoogu. pudel pandi tagasi, selle peale uus õun ning õuna peale punane pudeli kork ning see viimane tuli sealt alla saada nii, et õun ja pudel alles jääksid. ja kes sai sellega jälle ennem hakkama, kui „kodukotkad“! :)

priviligeeritud. reede õhtul vedas Erkki mind privilege’i genialistide kontserdile. küsimusele, mis see privileeg on, sain napilt kaks nädalat saaremaal elanud-tudeerinud tüübilt kergelt irooniamaigulise, pisut üleolevas toonis vastuse: kas sa siis NII kaua pole siin käinud! :) c’mon, kuressaare ööelu on küll viimane asi, millega end kursis hoida tasub :P ning see reedeõhtune üritus ei andnud mitte vähimatki põhjust erandiks. seal puuduvad igasugused klubikultuursuse alged ning ka genikad (olgugi oma tegevuses klubikultuurist suhteliselt kaugel seisvad tegelased) ei suuda midagi päästa. soojenduseks mängiti mingit asja, mis viisakalt öeldes ei ole minu maitse. või siis – kes ütleb, et ma viisakas olen – sakkis vilinal!!! selleks, et genikad ise kontserdist tõsiselt mõnu võiks tunda ning, mis peamine, et see oleks publikuga vastastikune, peab neid kuulama trts või viljandis vms.

koristuspäev. siit vaid üks väike tähelepanek – ei tasu tolmuimejaga tolmu võtma hakata, kui sellel tolmukotti sees pole. seni märkamatult vaiba sees olnud tolm lendab ühtlaselt mööda tuba laiali.

metsakõdu. tegin ilusa ilma tähistamiseks väikse tiiru naabrite maja taga metsas. Jakob nõudis tungivalt, et mitu kilomeetrit see matk on ning arvas lõpuks, et kui me 5+5 km ei käi, siis tema ikka ei viitsi tulla. ega ei tundu jah eriti mõttekas, kui oled harjunud kodukotkastega koos 13kilomeetriseid retki läbima. seega jalutasin metsa üksi. või nii ma arvasin. mingi aja pärast kõndis mulle okste praksudes järele Max (see sama koer, keda saatis tiitel „väike koer“ veel jupp aega peale seda, kui ta oli Rokist suuremaks kasvanud) ning jäi turvalise distantsi pealt süüdlaslikul-küsival pilgul otsa vaatama. kutsusin ta siis kaasa ning kolasime edasi. päiksepaistelises, sooja mulla lõhnalises metsaservas tärkas julgest tuulest sasitud juuste all hetkeks kevadetundeline lootuseraas. puha pettus. sügis mis sügis. peaaegu äraõitsenud kanarbik roosatas-lillatas veel kohati. väike metsaoja tundus ka kuidagi loid, läbipaistev-pruun vesi nautles viimastes sügisesoojades päiksekiirtes. eks peame meeles, järgmine võimalus sinna metsa kolama minna ei pruugigi enne kevadet tulla.

sõja vägi. leidsin kodust arvutist mõned Jakobi joonistatud pildid. Üks neist suht sümboolse pealkirjaga – sõja vägi :)

hingamispäevane hingamine ehk retk harilaiul. hingamine looduse rütmis. hingad kidura rannapealse männimetsa ja mere õhku. hingad lahesopi nurgas diagonaalis rannale valguvate kaarjate lainete vaatemängu ning vee tagasi valgudes kiviklibus tekkivat mõnusat klõbinat. hingad paljajalu rannaliival sumpamise mõnu, näkku puhuvat liivatormi ja soolase vee pritsmeid. ja veel rohkem viltu vajunud kiipsaare majakas, mille alusele kuiva jalaga pääsemiseks lainete vahelise ajastuse ära pead tabama. laiguslistel varrukad üles kääritud, hingad kodukotkaste retke rütmis, mis enamus aega ligi 20kilomeetrisest rännakust suht tempokas. hingad muutuva ilma ja elu rütmis.

teldersi tiim selleks aastaks sai siis valitud peale enesekindluse ja avameelsuse märksõnadega tähistatavaid intervjuusid. heas mõttes, absoluutselt. sümpaatne ;) raskelt tuli see otsus, isegi katre konkreetsuse juures. selle kõige juures muutub minu jaoks järjest sürrimaks, mis asjaoludel mind eelmisel aastal sinna valiti ;)
iga aasta on oma tiimi väärt ja iga asjas osalenud/osalev tegelane on selle mängu kogemust väärt. niiet hakkame aga rügama. :)

kas lektoraadi arvuti sai korda tänaseks, nagu lubatud? kas ma magasin täna hommikul sisse? kas pole ikka nii, et just see päev, kui plaanid ära sõita, sajab miljon tegemist vajavat asja korraga kaela? kas naritza loengus tegeleti õiguse tunnetamisega? kas paberimajandus pole mitte fun? kas loogilise põhjuseta jamad intranetti materjali lisamisega on järjekordne tõestus tuttavale tõele - mina ja arvutid!? kas õe mobiili aku saab just siis tühjaks, kui oleks tarvis temaga midagi kokku leppida? kas ajakavas on kaks mõttetut tundi pausi enne intervjuud, kui vaja asjalikku-osavõtlikku nägu teha, kusjuures öösel on kolm tundi magatud? kas meie determineerime keele või determineerib keel meid? kas temperatuur mu toas, millel neljast seinast kolm on välisseinad, on talutavuse piiri peal, kui väljas on peaaegu et öökülm? kas ei tee mitte kadedaks, et kerlil austrias on +25 kraadi sooja? kas õigus on argumetneerimise kunst? kas peaks oma suviseks kolimiseks kastidesse lükatud asjad lahti pakkima, et leiaks üles kindad, millest hommikul kooli tulles tõsiselt puudust tunned? kas siiani tegemata essee tähtaeg oli jaanipäeval? kas panna ennast 12. aprilli ööseks valvesse plaaniga saada baktöö valmis samal metoodikal, mis derrida essee (viimasel öösel seega)? kas paljundamine on ropult kallis? kas selg on haige ja silmanägemine teeb muret? kas rebasereferaadiks kõige aeganõudvama (samas huvitava) teema valimine oli hea mõte? kas kuus tundi ees ootavat bussisõitu on vaimustust tekitav perspektiiv? kas normitehnika loengutes jagatavad teooriad pole suvisel vm-i ajal juba praktikas läbi tehtud? kas tallinn kutsub? kas taktika ja strateegia vaheline piir on määratletav? kas kedagi üldse kotib? hmmm, let me think...

no mis mäng see nüüd oli siis, ahh? ok, me ei oska mängida ja kukkusime viimastel minutitel totaalselt ära (nagu ikka), aga need kohtunikud olid lihtsalt täiesti uskumatud!!! kui see ei ole erapoolikus ja mängu "ära vilistamine" siis mis see veel on!!!

nagu näha, on koosolekul käik ettplaanitult pikale veninud. konvendi ülemises päikesetoas kruviti jalkapinge lakke täiega. mitte et sellest midagi kasu oleks olnud. aga sinna meie tavapärase lõpuni oli ikka tõsiselt sheffide momentidega pikitud mäng. olekski pidanud teleka ca 10 min enne mängu lõppu kinni panema, nagu kristi pakkus.

hommehommikusele naritza loengule ei taha mõelda. ja üleüldse üks fun päev tundub tulevat :P niiet mõtted sellest ja äsjasest so/uccerist tuleb koos arvutiga välja lülitada. ööd.

Lauri arvuti lendas õhku. kõvaketas õigemini. mingi viirus. it admin oli tulivihane ja süüdistas kõiki. mõttetu. sellest samast asjast tglt hakkas arenema lugu, mille käigus tuli välja, et teaduskonna tehniline personal (ka dekanaat) ei teadnud rvõ&EÜõ lektoraadi uuest õliõpilasassistendist midagi. vaatasid mind pahuralt kui luulukat paanikatekitajat. ühe teatud professori naeratusega sulas aga jää hetkega. nii vähe ongi vaja transformatsiooniks umbusklikust kinnisest ametnikust peaaegu sõbralikuks naeratavaks peaaegu pool-kolleegiks. loodetavasti saab kunagi lepingu ka.

täna õhtul veel s/s esimene külalisõhtu. vaja järelkasvu kaema minna.

down, bug!

rebaslennust eluga tagasi. laupäeva hommik 8.00-tänaöösel u kolmeni. omaette fenomen. marsruut: trt - riia - loomaaed - lehvitavad musimõmmid ja albiinod maod - tüli keset bussijaama - puka - ropka - külitse - trt riia tn - virge kodu - öised hämarad tänavad supilinnas ja toome ümbruses - konvent. ja mis kõige sürrim - isa oligi samal ajal riias ja mina sain seda teada loomulikult alles täna hommikul, kogemata. :P

tagasi reaalsuses:
- kool
- kool
- kool
- baktöö+kursatöö
- sabad 2003 sügissemestrist
- teldersi juhendamine
- töö lektoraadi juures
- C!FP
- kolgata
- roosi perenaise amet
(see ei ole pingereas)
kusagile sinna võiks elu ka mahtuda. in an other life, bug! :P

ja täna viimaks omandasin endale kogumiku eestlaste küüditamine - mineviku varjud tänases päevas . väärt lugemisvara.

norm variant eskapismiks. mõistlikele tegelastele sobib ka.

seitsmepaanikaosakond. kõiki faktilisi asjaolusid arvesse võttes peaks olema. aga lihtsalt savi on. no tõepoolest. lihtsalt tuleb asjad ära teha ja kogu lugu. get a life/mind/soul...

LASTEAED!!! oimaivõi. ma ei suuda rohkem kui ühte lasteaega korraga kantseldada. peamiselt ikka seetõttu, et ise olen ka üks selle kasvandik veel (sõimerühmast äkki!?). saast lugu.

ohvissi koristamisega saime siis ühele poole. siinse varasema seisu kohta vist öeldakse, et erilist süsteemi ei olnud väga märgata. nüüd on asi rohkem kerli silma järgi ;) ja siin laual on kruus, mis tuletab hommikul alati iga päeva moto meelde: dont work be happy! nojahh, esimene kipub paremini õnnestuma (selleks pole ka erilisi pingutusi vaja teha). teisest me ei räägi.