reisikiri meretagant
bussidisko. kuus tundi bussis sundseisus, väsinud ja tülpinud (öösel sai kolm tundi magatud) ja terve tee mängib DJ bussijuht raadio elmarit või uuno poppi vms ning lõppakkordina – nii pea kui suur väin ületatud, keeratakse sõna otses mõttes põhja kohalik raadiojaam, mis on veel 10 korda nõmedam, kui kõik eelnevad kokku (selle viimase võimalikkusse on küll raske uskuda, ma tean). see “pidu” sai u kolmveerandkahetistkümneks siiski läbi, sest buss lihtsalt jõudis sihtpunkti ja kõik kobisid maha. Mann ja Erkki, kes mõlemad bussivastu olid tulnud, ei tundunud mu loppis padjanägu pahaks panevat. õeraas pani mind oma tööjuurde majutustuppa, katusekambrisse otse keskväljaku ääres, magama ja oligi selleks päevaks kõik.
mürk. visiit arsti juurde järgmisel hommikul ei andnud midagi rõõmustavat. ajutise abina kirjutas arst kaheks nädalaks erütromütsiini, mis peale julgesin tagasihoidlikult toriseda, et see on ju see antibiootikum, mille kohta hiljuti avastati, et selle manustamine suurendab infarkti ohtu u 5 korda. tema polnud sellest kuulnudki. üleüldse väljendasin umbusku ravimite kõrvaltoimete üle, eriti selles osas, et kuna enamus neist on suhteliselt uued asjad, siis vaatamata pidevatele kinnitustele nende ohutuse kohta, me lihtsalt ei tea, kas ja mis kõrvaltoimed kahekümne aasta pärast või järeltulevates põlvedes välja võivad lüüa. mõistlik arst oli, ei hakanud üldse tagasi ajama. lõppeks on iga ravim mürk ning kõige üldisemas mõttes on meil valida, kas elada mürgitatud organismiga enam-vähem täisväärtuslikku elu või surra millessegi nõmedasse. nii karmi valikut ma õnneks praegu tegema ei pea. :)
maavillane kosmopoliit. manni töö juures hansa kunstipood-kohvikus sain emaga kokku, kus ta parajasti vestles Endliga. üks tõeliselt erudeeritud ja intelligentne vanahärra. õigupoolest on väga imelik tema kohta öelda „vanahärra“ – Bioloogilist vanust tal selleks küll jätkub, kuid sellist nooruslikku ja samas küpset elurõõmu ning teravmeelsust kohtab harva. Olla korraga tõeline kosmopoliit (maakera eri paigus elanud ja töötanud, igal pool asja südamega panustanud) ja saaremaa patrioot. huvitav, kas ma ka kunagi oskan seda.
uus noorhärra. päeval mingil ajal kui oma telefoni sisse lülitasin, saabus sinna kohe ka sõnum. rõõmusõnum. varastel hommikutundidel oli Katrele sündinud uus ilmakodanik! alles eelmisel päeval olime koos koolis teldersi tiimi kokku panemas ning kalle veel küsis pärast msn-s et kas ta on suur. :) oli jah :) enam ei ole :) hästi-hästi lahe!!! värsketele vanematele palju õnne!
wilhelm telli turniir. kodus tagaaias olid poisid vana heinaküüni taha väikse „lasketiiru“ üles pannud ning lasid õhupüssiga märki. lõin ka kampa. jakob (nüüd juba suur poiss – ikkagi esimeses klassis!) oli kõige sheffim. korgist ketta keskele oli pandud kokapudeli kork ning sellele pidi siis pihta saama. sain. järgmine tase oli teiba otsa tagurpidi pandud plastpudel. vabalt – pudel kukkus maha. et asja põnevamaks teha pandi pudel toika otsa tagasi ning selle põhja peale õun. asi nimetati wilhelm telli turniiriks – õun tuli pudeli otsast maha tulistada nii et pudel ise püsti jääks. no problem. sattusime hoogu. pudel pandi tagasi, selle peale uus õun ning õuna peale punane pudeli kork ning see viimane tuli sealt alla saada nii, et õun ja pudel alles jääksid. ja kes sai sellega jälle ennem hakkama, kui „kodukotkad“! :)
priviligeeritud. reede õhtul vedas Erkki mind privilege’i genialistide kontserdile. küsimusele, mis see privileeg on, sain napilt kaks nädalat saaremaal elanud-tudeerinud tüübilt kergelt irooniamaigulise, pisut üleolevas toonis vastuse: kas sa siis NII kaua pole siin käinud! :) c’mon, kuressaare ööelu on küll viimane asi, millega end kursis hoida tasub :P ning see reedeõhtune üritus ei andnud mitte vähimatki põhjust erandiks. seal puuduvad igasugused klubikultuursuse alged ning ka genikad (olgugi oma tegevuses klubikultuurist suhteliselt kaugel seisvad tegelased) ei suuda midagi päästa. soojenduseks mängiti mingit asja, mis viisakalt öeldes ei ole minu maitse. või siis – kes ütleb, et ma viisakas olen – sakkis vilinal!!! selleks, et genikad ise kontserdist tõsiselt mõnu võiks tunda ning, mis peamine, et see oleks publikuga vastastikune, peab neid kuulama trts või viljandis vms.
koristuspäev. siit vaid üks väike tähelepanek – ei tasu tolmuimejaga tolmu võtma hakata, kui sellel tolmukotti sees pole. seni märkamatult vaiba sees olnud tolm lendab ühtlaselt mööda tuba laiali.
metsakõdu. tegin ilusa ilma tähistamiseks väikse tiiru naabrite maja taga metsas. Jakob nõudis tungivalt, et mitu kilomeetrit see matk on ning arvas lõpuks, et kui me 5+5 km ei käi, siis tema ikka ei viitsi tulla. ega ei tundu jah eriti mõttekas, kui oled harjunud kodukotkastega koos 13kilomeetriseid retki läbima. seega jalutasin metsa üksi. või nii ma arvasin. mingi aja pärast kõndis mulle okste praksudes järele Max (see sama koer, keda saatis tiitel „väike koer“ veel jupp aega peale seda, kui ta oli Rokist suuremaks kasvanud) ning jäi turvalise distantsi pealt süüdlaslikul-küsival pilgul otsa vaatama. kutsusin ta siis kaasa ning kolasime edasi. päiksepaistelises, sooja mulla lõhnalises metsaservas tärkas julgest tuulest sasitud juuste all hetkeks kevadetundeline lootuseraas. puha pettus. sügis mis sügis. peaaegu äraõitsenud kanarbik roosatas-lillatas veel kohati. väike metsaoja tundus ka kuidagi loid, läbipaistev-pruun vesi nautles viimastes sügisesoojades päiksekiirtes. eks peame meeles, järgmine võimalus sinna metsa kolama minna ei pruugigi enne kevadet tulla.
sõja vägi. leidsin kodust arvutist mõned Jakobi joonistatud pildid. Üks neist suht sümboolse pealkirjaga – sõja vägi :)
hingamispäevane hingamine ehk retk harilaiul. hingamine looduse rütmis. hingad kidura rannapealse männimetsa ja mere õhku. hingad lahesopi nurgas diagonaalis rannale valguvate kaarjate lainete vaatemängu ning vee tagasi valgudes kiviklibus tekkivat mõnusat klõbinat. hingad paljajalu rannaliival sumpamise mõnu, näkku puhuvat liivatormi ja soolase vee pritsmeid. ja veel rohkem viltu vajunud kiipsaare majakas, mille alusele kuiva jalaga pääsemiseks lainete vahelise ajastuse ära pead tabama. laiguslistel varrukad üles kääritud, hingad kodukotkaste retke rütmis, mis enamus aega ligi 20kilomeetrisest rännakust suht tempokas. hingad muutuva ilma ja elu rütmis.
bussidisko. kuus tundi bussis sundseisus, väsinud ja tülpinud (öösel sai kolm tundi magatud) ja terve tee mängib DJ bussijuht raadio elmarit või uuno poppi vms ning lõppakkordina – nii pea kui suur väin ületatud, keeratakse sõna otses mõttes põhja kohalik raadiojaam, mis on veel 10 korda nõmedam, kui kõik eelnevad kokku (selle viimase võimalikkusse on küll raske uskuda, ma tean). see “pidu” sai u kolmveerandkahetistkümneks siiski läbi, sest buss lihtsalt jõudis sihtpunkti ja kõik kobisid maha. Mann ja Erkki, kes mõlemad bussivastu olid tulnud, ei tundunud mu loppis padjanägu pahaks panevat. õeraas pani mind oma tööjuurde majutustuppa, katusekambrisse otse keskväljaku ääres, magama ja oligi selleks päevaks kõik.
mürk. visiit arsti juurde järgmisel hommikul ei andnud midagi rõõmustavat. ajutise abina kirjutas arst kaheks nädalaks erütromütsiini, mis peale julgesin tagasihoidlikult toriseda, et see on ju see antibiootikum, mille kohta hiljuti avastati, et selle manustamine suurendab infarkti ohtu u 5 korda. tema polnud sellest kuulnudki. üleüldse väljendasin umbusku ravimite kõrvaltoimete üle, eriti selles osas, et kuna enamus neist on suhteliselt uued asjad, siis vaatamata pidevatele kinnitustele nende ohutuse kohta, me lihtsalt ei tea, kas ja mis kõrvaltoimed kahekümne aasta pärast või järeltulevates põlvedes välja võivad lüüa. mõistlik arst oli, ei hakanud üldse tagasi ajama. lõppeks on iga ravim mürk ning kõige üldisemas mõttes on meil valida, kas elada mürgitatud organismiga enam-vähem täisväärtuslikku elu või surra millessegi nõmedasse. nii karmi valikut ma õnneks praegu tegema ei pea. :)
maavillane kosmopoliit. manni töö juures hansa kunstipood-kohvikus sain emaga kokku, kus ta parajasti vestles Endliga. üks tõeliselt erudeeritud ja intelligentne vanahärra. õigupoolest on väga imelik tema kohta öelda „vanahärra“ – Bioloogilist vanust tal selleks küll jätkub, kuid sellist nooruslikku ja samas küpset elurõõmu ning teravmeelsust kohtab harva. Olla korraga tõeline kosmopoliit (maakera eri paigus elanud ja töötanud, igal pool asja südamega panustanud) ja saaremaa patrioot. huvitav, kas ma ka kunagi oskan seda.
uus noorhärra. päeval mingil ajal kui oma telefoni sisse lülitasin, saabus sinna kohe ka sõnum. rõõmusõnum. varastel hommikutundidel oli Katrele sündinud uus ilmakodanik! alles eelmisel päeval olime koos koolis teldersi tiimi kokku panemas ning kalle veel küsis pärast msn-s et kas ta on suur. :) oli jah :) enam ei ole :) hästi-hästi lahe!!! värsketele vanematele palju õnne!
wilhelm telli turniir. kodus tagaaias olid poisid vana heinaküüni taha väikse „lasketiiru“ üles pannud ning lasid õhupüssiga märki. lõin ka kampa. jakob (nüüd juba suur poiss – ikkagi esimeses klassis!) oli kõige sheffim. korgist ketta keskele oli pandud kokapudeli kork ning sellele pidi siis pihta saama. sain. järgmine tase oli teiba otsa tagurpidi pandud plastpudel. vabalt – pudel kukkus maha. et asja põnevamaks teha pandi pudel toika otsa tagasi ning selle põhja peale õun. asi nimetati wilhelm telli turniiriks – õun tuli pudeli otsast maha tulistada nii et pudel ise püsti jääks. no problem. sattusime hoogu. pudel pandi tagasi, selle peale uus õun ning õuna peale punane pudeli kork ning see viimane tuli sealt alla saada nii, et õun ja pudel alles jääksid. ja kes sai sellega jälle ennem hakkama, kui „kodukotkad“! :)
priviligeeritud. reede õhtul vedas Erkki mind privilege’i genialistide kontserdile. küsimusele, mis see privileeg on, sain napilt kaks nädalat saaremaal elanud-tudeerinud tüübilt kergelt irooniamaigulise, pisut üleolevas toonis vastuse: kas sa siis NII kaua pole siin käinud! :) c’mon, kuressaare ööelu on küll viimane asi, millega end kursis hoida tasub :P ning see reedeõhtune üritus ei andnud mitte vähimatki põhjust erandiks. seal puuduvad igasugused klubikultuursuse alged ning ka genikad (olgugi oma tegevuses klubikultuurist suhteliselt kaugel seisvad tegelased) ei suuda midagi päästa. soojenduseks mängiti mingit asja, mis viisakalt öeldes ei ole minu maitse. või siis – kes ütleb, et ma viisakas olen – sakkis vilinal!!! selleks, et genikad ise kontserdist tõsiselt mõnu võiks tunda ning, mis peamine, et see oleks publikuga vastastikune, peab neid kuulama trts või viljandis vms.
koristuspäev. siit vaid üks väike tähelepanek – ei tasu tolmuimejaga tolmu võtma hakata, kui sellel tolmukotti sees pole. seni märkamatult vaiba sees olnud tolm lendab ühtlaselt mööda tuba laiali.
metsakõdu. tegin ilusa ilma tähistamiseks väikse tiiru naabrite maja taga metsas. Jakob nõudis tungivalt, et mitu kilomeetrit see matk on ning arvas lõpuks, et kui me 5+5 km ei käi, siis tema ikka ei viitsi tulla. ega ei tundu jah eriti mõttekas, kui oled harjunud kodukotkastega koos 13kilomeetriseid retki läbima. seega jalutasin metsa üksi. või nii ma arvasin. mingi aja pärast kõndis mulle okste praksudes järele Max (see sama koer, keda saatis tiitel „väike koer“ veel jupp aega peale seda, kui ta oli Rokist suuremaks kasvanud) ning jäi turvalise distantsi pealt süüdlaslikul-küsival pilgul otsa vaatama. kutsusin ta siis kaasa ning kolasime edasi. päiksepaistelises, sooja mulla lõhnalises metsaservas tärkas julgest tuulest sasitud juuste all hetkeks kevadetundeline lootuseraas. puha pettus. sügis mis sügis. peaaegu äraõitsenud kanarbik roosatas-lillatas veel kohati. väike metsaoja tundus ka kuidagi loid, läbipaistev-pruun vesi nautles viimastes sügisesoojades päiksekiirtes. eks peame meeles, järgmine võimalus sinna metsa kolama minna ei pruugigi enne kevadet tulla.
sõja vägi. leidsin kodust arvutist mõned Jakobi joonistatud pildid. Üks neist suht sümboolse pealkirjaga – sõja vägi :)
hingamispäevane hingamine ehk retk harilaiul. hingamine looduse rütmis. hingad kidura rannapealse männimetsa ja mere õhku. hingad lahesopi nurgas diagonaalis rannale valguvate kaarjate lainete vaatemängu ning vee tagasi valgudes kiviklibus tekkivat mõnusat klõbinat. hingad paljajalu rannaliival sumpamise mõnu, näkku puhuvat liivatormi ja soolase vee pritsmeid. ja veel rohkem viltu vajunud kiipsaare majakas, mille alusele kuiva jalaga pääsemiseks lainete vahelise ajastuse ära pead tabama. laiguslistel varrukad üles kääritud, hingad kodukotkaste retke rütmis, mis enamus aega ligi 20kilomeetrisest rännakust suht tempokas. hingad muutuva ilma ja elu rütmis.
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht