J'aimerais mieux ne rien dire que m'exprimer faiblement.

Millet
(I. Stone'i raamatus Elujanu)

Portselansuits. Oli väga hea. Õigem oleks öelda - mõjus mulle väga hästi. Iga liigutus, iga fraas - kõik oli paigas, nii õige. Mängupaik, valgusrežii, lavakujundus, muusika. Ja näitlejad! Sten Karpov Kassinina oli midagi väga muud, kui mu mälestus Ago Sootsist esimesel lugemisel. See tantsijalik plastika mõjus kuidagi väga orgaaniliselt. Looga eelnevalt tuttav olles sain päris palju tähelepanu pöörata lavastuslikele võtetele. Need panid end vaatama ka! Palju häid leide tugevas tervikus. Tugeva kontseptsiooniga lavastus. Kõik toimis, aga... Ometi on mingi aga, mida ma üles ei leia, ei oska sõnastada. Ega isegi tunnetada. Mingi tunnetuse-eelne aga...

Eelmisesse nädalasse mahtus omajagu teatrit. Peale Wabariigi veel Proffet Rakveres, kohe selle järel TÕ 2 Kukenoosis, laupäeval Karin.Indrek meeletu külmaga ja pühapäeval Ahoi Käsmus. Sel nädalal veel kolm viimast Wabariigi etendust.

Esialgse kava kohaselt on suvelavastustest plaanis veel: Portselansuits, Murdlainetus (Hiiumaal), Vahepeatus, Loojang, Ruja, Kevad-talv 1918, Keiserlik kokk ja Pikk päevatee kaob öösse (võib-olla). Võib-olla veel midagi.

Valgus

Laval on oma elu...

Vahel on tunne, et...