kõu püha markuse väljakul. nädalavahetuse HIGHLIGHT. sõna OTSESES mõttes.

ja siis tuli 5+5 päeva pariisi ja normandiat. ja see oli hea.

ah jaa. järgmisel õhtul pärast sigur rosi oli stingi kontsert. ei tahtnud sinna nagu minnagi, mitte pärast sellist asja. päev läbi kaalusin mõtet pilet maha müüa,a ga otsustavusest jäi puudu ja tööd oli palju. logistika oli ka jube võsa vahel müttamine ja kogu massiürituste ebameeldivus lõi välja, niiet kuni stingi lavale astumiseni (mis toimus täpselt lubatud ajal - tunneb kella), kahetsesin päris kõvasti et ei jäänud parem koju asju pakkima (jrgm päev algas puhkusereis). kontsert ise oli sellises professionaalses headuses, mida temalt (miinimumina) ootakski. üle selle ei küündinud ka. vana on siiski päris kõbus.

vana võlg - SIGUR ROSi kontsert, 12. juulil Neumünster Abbeys. täielikult relvitustav, sõnatuks tegev. uskumatu, kuidas selline justkui müra, väga võimas kogum helisid, võib olla nii meditatiivne ja hüpnotiseeriv. väga põhjalikult läbi mõeldud ja samas nii loomulikult kulgev kava saavutas lõpuks oma eesmärgi - transilaadse seisundi. seepärast võtabki sõnatuks. heameel oli näha, et väga suur osa rahvast teadis väga täpselt, kuhu nad olid tulnud. selline rahvas, keda luksi linnatänavatel praktiliselt kunagi ei kohta/märka. see töötas.

luksemburgi aias. pariisis.

tervitused normandiast...

kodurahu mm-i finaali päeval

äsjane kino (jean-marc vallée c.r.a.z.y.), hüpnootiline sigur ros, ilus päev ja must suveöö... -> ...ja kaks hinge, kes seda ise teavad - tänud!

mõigu KEKil läks mälumängus harjukeskmiselt hästi. nt ei teadnud me, et luksemburgi suurhertsogi tiitlite hulka (ja neid on palju!) ei kuulu baron de diekirch (tundus liiga loogiline). nt teadsime, et need kaks ooperit, mille tegelastest mitmed on samad, on rossini sevilla habemeajaja ja mozarti figaro pulm. nt ei teadnud me, et goethe viimased sõnad ei olnud mitte "läheb kas tapeet või mina" vaid "rohkem valgust!". nt teadsime me täpselt (st erki teadis), kus asuvad aafrika kontuurkaardil mosambiik, elevandiluurannik ja senegal. nt ei teadnud me, mitut ajavööndit läbib EL (sest me ei arvestanud ülemere asumaid sinna sisse ja piirdusime ainult mandriga). nt teadsime me hästi, et venelaste poolt kosmosesse lennutatud koerad ei olnud mitte lariska ja boriska vaid belka ja strelka. jne. kaheksa ringi korda kaheksa küsimust. vähemasti oli lõbus ja sai entsüklopeediateadmisi koguda. ning ühe tiimi kohta loteriil võidetud auhindade poolest olime kindlasti esikohal (mobiiltelefon, teatrikülastus ja pudel veini).

kaks päikest




vaim...



päike pärnapuul

küll ma olen nuputanud, mille hea pärast on meie maja niimoodi ehitatud, et ribakardinad on akende taga õues. äkki keegi arvab, et nii on lihtsalt ilus. sellesse ma hästi ei usu, sest kõiges muus näeb see maja välja kole ajutine barakkehitis. aga nüüd ma saan aru. ilmselgelt on tegemist järjekordse sotsiaalprojektiga selleks, et koolilapsed, kes on ilmselt mingi õpilasmaleva taolise asjaga või siis kohaliku kutseka praktikantidena siia saadetud, saaksid neid ribakardinaid pesemas käia. õues lähevad nad ju tunduvalt kiiremini mustaks. tööd jätkub neil siin nädalateks. akende pesemise jaoks on jälle eraldi meeskond - portugallastest onud, kes käisid siin juba ammu.

4. juuli 2006 kl 23.30 - luksi itaallased ilmusid välja. aina hullemaks läheb.

käib töö ja vile koos...

vilet siiski ei ole. on ainult kliimaseadme vuhin, mis suhteliselt tagasihoidliku tõhususega küll, aga siiki, suvist kontoriolemist veidi talutavamaks püüab muuta. päike on erakordselt kuri, eile lõuna ajal väljas istudes tundsin juba peale mõnda minutit, kuidas ta mu valget nahka hammustab. tuli ruttu varju pugeda. õnneks on päevasel ajal enamasti mõõdukas tuuleõhk, mis varjus olemise päris mõnusaks teeb. aga ööseks vaibub see päris ära ning minu katusekorteri kuumaks köetud tumehall katus kütab tuba öösel edasi. ei ole just kõige undsoodustavam keskkond.

õhtu ongi kõige ilusam aeg. hommikul on tegelikult veelgi ilusam, aga need magan ma enamasti maha. nädalavahetustelgi ei viitsi end sageli päevasel ajal kodust välja vedada, nagu miski roidumus on kontides. aga õhtu tulles hakkab jälle elu sisse tulema ja võib minna guilleaume'i väljakule rokk-kontserdile (kus kõigi minu jaoks täiesti tundmatute bändide seas on vahel päris positiivseid üllatusi, nt saksa bänd juli) või siis istuda prousti lugedes neumanni pargis roosipõõsaste ja suurte paksude puude all.

pargi tagumise värava juures on kummaline koht. paremal on järsk nõlv, väikeste majadega kaetud. teisel pool jalgrada on laugemal nõlval väike ilmselt eurodoteeritud nisupõld (keset linna!), kust tagant paistavad katused nagu tõotatud vargamäe. põllu sees on palju rukkililli ja üldse on seal tore chillimas (mitte hängimas!) ja pildistamas käia.

üks huvitav õhtune nähtus on siin veel. päevakajaline. iga kord, kui potugal mm-l mõne mängu võidab, valguvad peale seda linnatänavad täis tuututavaid ja lippudega lehvitavaid autosid, spontaanseid rongkäike (siiski politsei valvsa saatega) ja tänavate ääres spaleere moodustavt juubeldavat rahvast. portugallasi on siin u 20 % või isegi rohkem. ja jalkabuumipidutsemises pole seni keegi neile konkurentsi pakkuda suutnud. üldiselt hakkab see juba üsnagi tüütavaks muutuma. näis, kas neil selleks ka lähipäevil põhjust on.