õhus on kevadet. õhk on pehmest kevadest tulvil. see hellitab ja narritab su ninasõõrmeid, tekitab enneaegseid lootusi ning äratab talvehallusest väsinud kehas midagi vaikselt ja vähehaaval elule. hele päike paitab su nägu ja pooljahe tuul sasib mütsi alt välja ulatuvaid juuksesalke. jah, tean, et kevad on petlik ja salakaval ning trügib tihti sinna, kust ta pea varmalt tagasi tõrjutakse - seis, vara veel. veel ei ole sinu aeg. aga ära unusta, et oled juba oodatud.

tehke te nalja mis te tahate, aga mulle tundub küll järjest enam, et koos mandlitega sai ka tükike aju välja lõigatud. vähemasti see osa, milles olid mingid tähelepanuvõime ja mõtete seostamise alged. hajameelsus möllab.

suvitaja - ainult paar kraadi külma. tegelikult on siin üsna tüüpiline hall sügisilm, udune ja niiske. luksemburg on siuke imelik koht, kus on udu ja tuul korraga päris tavaline nähtus. õhuniiskus 95% (vrd eestis praegu 79%).

noja siis veel selline väike detail sarjast mina-ja-matemaatika. oskasin kopenhaagenis lendude vahelise aja täiesti valesti arvutada ja ennast lennukist maha jätta. ega siis muud kui ropu raha eest järgmisele lennule pilet osta (hea et kohti oli!). vihkan lennujaamasid.

mandlid valutavad (need, mida ei ole).

puhkuse lõpu algus ehk homme lõpeb sinine leht ning tuleb jälle tee jalge alla võtta. esialgu on tee küll 200 km jagu bussi all ja pühapäeval lennutee üle ilmamaa plekklinnu tiibade all. enne veel jõuab korraks kirsiaeda põigata ja veel mõnele sõbrale näole tere-headaega öelda. seda kõike muidugi juhul, kui külmapühad liiga suurejoonelisteks ei kujune. ohumärgid on igatahes olemas - seda pilti ei näe mitte iga talv, et meie jõgi kinni külmub. mis veelgi hullem - keegi ei mäleta, et see oleks kunagi juhtunud üheainsama ööga. aga täna hommikul täpselt see kontrastpilt aknast avanes. ilus muidugi ka.

sellesama pakase teenel juhtus ka autoga selline kinnikülmumise lugu. kõigepealt tuli uksed kangiga lahti murda. muidugi ettevaatlikult tihendeid katki rebimata. siis kutsuda appi vanaisa, kes leidis naabrimehe appi autot käima tõmbama. aga paak oli tühi. vanaisa heast tahtest hakkas siis bensiini juurde panema. kui ma auto juurde jõudsin, teatas ta, et paagi lukk oli külmunud ja võti murdus sinna sisse ära. nüüd on siis lõpp, ahastasin mõttes, sest paagi lukk avaneb süütevõtmega. siiski selgus, et vanaisa oli vale võtme sinna korgi sisse ära murdnud. aga talle ma seda ei öelnud igaks juhuks. asi lõppes sellega, et kork tuli lahti murda ning pool sellest kadus paagi sisemusse. õnneks müüakse bensukates nn universaalkorke, mis iga paagi peale sobivad ja ajavad asja ära kuni uue päris korgi saab.

pakase paukuvatest seiklustest saaks veel pika loo kirjutada, aga seda saab ka igast lehest, blogist, telekast, raadiost lugeda-kuulda-näha. igatahes tossavad maja kõik kolm korstent kaks korda päevas (kolmas ka, sest muidu külmuvad torud ära) ning vahel õnnestub mõttetööga ennast ka ära petta ja hetkeks unustada see tunne, nagu oleks keegi tagatoas akna lahti unustanud.

aga nüüd lähme jaaguga (tal algklassilapsena on külmapühad!) ideaalset jäälaterna ilma kasutama. selleks on vaja suuri ja väikseid ämbreid, vett neetult külma-külma-külma ja küünlaid. häid pühi!

kõik, kes ütlevad, et mandliop on väike asi, sõitku seenele. esiteks on pea ja kael üks väga verine koht, kus iga väiksemgi lõikamine ei ole mitte väikeasi. teiseks on suu väga must koht, kus kõikvõimalikud bakterid ja pisilased panevad vähimategi sekkumiste korral organismi vastupanuvõime pidevalt tõsiselt proovile. pealegi on kaelas ja peas palju närve, mis endast ka kõvasti märku annavad. ja nii sa siis istudki (õigemini lamad) poolteist kuni kaks nädalat tundega, nagu oleks kuum okastraat kurku topitud ja ei suuda oimugi liigutada. aga nh, angiinivaba tulevik on siiski päris meeldiv väljavaade.

eile lasti koju. rääkida ei saa. neelata ei saa (aga jooma ja sööma peab!). ja ainsad lubatud valuvaigistid, mis natuke mõjuvad ka, sisaldavad nii palju kofeiini, et minul kui kohviallergikul läheb süda pahaks. vähemalt nädal aega horisontaalrezhiimi. aga muidu on kõik norm.