puhkuse lõpu algus ehk homme lõpeb sinine leht ning tuleb jälle tee jalge alla võtta. esialgu on tee küll 200 km jagu bussi all ja pühapäeval lennutee üle ilmamaa plekklinnu tiibade all. enne veel jõuab korraks kirsiaeda põigata ja veel mõnele sõbrale näole tere-headaega öelda. seda kõike muidugi juhul, kui külmapühad liiga suurejoonelisteks ei kujune. ohumärgid on igatahes olemas - seda pilti ei näe mitte iga talv, et meie jõgi kinni külmub. mis veelgi hullem - keegi ei mäleta, et see oleks kunagi juhtunud üheainsama ööga. aga täna hommikul täpselt see kontrastpilt aknast avanes. ilus muidugi ka.

sellesama pakase teenel juhtus ka autoga selline kinnikülmumise lugu. kõigepealt tuli uksed kangiga lahti murda. muidugi ettevaatlikult tihendeid katki rebimata. siis kutsuda appi vanaisa, kes leidis naabrimehe appi autot käima tõmbama. aga paak oli tühi. vanaisa heast tahtest hakkas siis bensiini juurde panema. kui ma auto juurde jõudsin, teatas ta, et paagi lukk oli külmunud ja võti murdus sinna sisse ära. nüüd on siis lõpp, ahastasin mõttes, sest paagi lukk avaneb süütevõtmega. siiski selgus, et vanaisa oli vale võtme sinna korgi sisse ära murdnud. aga talle ma seda ei öelnud igaks juhuks. asi lõppes sellega, et kork tuli lahti murda ning pool sellest kadus paagi sisemusse. õnneks müüakse bensukates nn universaalkorke, mis iga paagi peale sobivad ja ajavad asja ära kuni uue päris korgi saab.

pakase paukuvatest seiklustest saaks veel pika loo kirjutada, aga seda saab ka igast lehest, blogist, telekast, raadiost lugeda-kuulda-näha. igatahes tossavad maja kõik kolm korstent kaks korda päevas (kolmas ka, sest muidu külmuvad torud ära) ning vahel õnnestub mõttetööga ennast ka ära petta ja hetkeks unustada see tunne, nagu oleks keegi tagatoas akna lahti unustanud.

aga nüüd lähme jaaguga (tal algklassilapsena on külmapühad!) ideaalset jäälaterna ilma kasutama. selleks on vaja suuri ja väikseid ämbreid, vett neetult külma-külma-külma ja küünlaid. häid pühi!