Selg on haige. Sügis ju. Kehahoid on kange nagu podagrahaigel vanuril. Sellest hoolimata käisin päeval Pirital ja Meriväljal rattaga sõitmas. Keerasin villase salli ümber kere, tõmbasin jope peale ja läksin. Tagasi sõites oli jõhker vastutuul. Nagu ikka.

Ahi on köetud ja tuba soe. Kõditav on vaadata akna taga neid pajuoksi, mida tuul nõnda sakutab. Mõnus on niimoodi üksi kodus olla. Teades, et nii see ei jää.

Homme tuleb kalendris lehte keerata. Ja õhtul võetakse septembrialguse festival kokku, tagasivaateliselt ja edasivaateliselt.

Nii. Dushi all käidud. Meik tehtud. Isegi küüned lakitud, kleidga toon-toonis. Juuksed kuivatatud. Nüüd jääb üle vaid soeng kiirelt pähe keerata ning siis saabub tõehetk - kas kahe kuu eest ostetud kleit üldse läheb veel selga? See oli juba siis üsna kehasse, aga vahepal olen paari kilo jagu talvist polstrit taljele hoolsalt kogunud. Kingad tarvis ka seltsi võtta.

Eelmise teema jätkuks. Ostsin ajakirja Maja viimase numbri ka, mis miljöö teemale pühendatud. Midagi väga asjalikku sealt kahjuks lugeda polnud. Eriti mõttetu oli intervjuu Kuressaare endise linnaarhitektiga, kes on minu silmis seal miljöö hoidmisele ja väärtustamisele mitmekordse karuteene teinud.

Suure osa ajakirja pinnast võtavad enda alla (promo)pildid raamatust "Väikeste majade Haapsalu", kusjuures paradoksaalsel kombel on need fotod ajakirjas oluliselt parema kvaliteediga, kui reklaamitavas raamatus. Ilusad pildid.

Ajakirjast inspireerituna jalutasin eile Hinnalinna sinna ehitatud uut lasteaeda vaatama. End lapsekingadesse kujutledes ei tekkinud väljaspoolt vaadates küll soovi sinna majja mängima ja oma "tööpäevi" mööda saatma minna. Aga tänapäeva lastel on ilmselt teistsugused kingad ka.

Soetasin omale sellise raamatu. "Tallinna maja. Hoonetüübi areng ja säästev uuendamine". Vihiku mõõtu väljaanne Kultuuriväärtuste Ametilt. Annab ülevaate Tallinna maja tüüpi hoonete kujunemisest, koos piltide ja joonistega. Samuti on lisatud praktilisi nõuandeid seda tüüpi majade korrashoiuks ja renoveerimiseks. Tarvilik lugemine kõigile, kes seda tüüpi majades elavad. Selliseid inimesi peaks Tallinnas olema palju. Kõige huvitavam Tallinna maja tüüpi maja lammutati sel aastal maha (Pärnu mnt ja Alevi tn nurgal oli erandliku nurgalahendusega maja).

Sellest et ma tahtsin lennutada lohet, ilm ent oli... Ilm ei olnud tuuletu. Vastupidi. Käisime pühapäeval Stromkal lohet lennutamas ja turnimispuudel ronimas. Tuul oli vali ja rahvast vähe. Mõnus.

Sattusin esmaspäeval pooljuhuslikult kinno. Ja sain vapustuse. Nii nagu seda minuga kinos juba aastaid pole juhtunud. N. Mihhalkovi "12". Jookseb veel praegu Sõpruses.