üks tavaline võttepäev. põhitegevus – ootamine. ootad, et pilv läheks päikse ette ja et valgus oleks õige. ootad, kuni näitlejate grimm ja soeng saab kohendatud. ootad, et mööduv liinibuss jõuaks piisavasse kaugusse, et selle heli tundlikku boom-monkey mikrisse ei kostaks. ootad, kuni liiklus tänaval kinni pannakse. ootad kuni kõigiga proov läbi saab, et igaüks teaks, mida teha sel hetkel kui rezhissöör hüüab “läks”. ootad kuni rezhissöör ja operaator kontrollivad, mis lindile jäi. ootad, kui võttekoht järgmiseks plaaniks valmis seatakse. ootad kuni läheks piisavalt pimedaks, et öist stseeni filmida. ootad kuni rezhissöör röögatab “läks” et siis tuima näoga hääletut juttu ajavat tavalist inimest mängida. ootad, et asi saaks purki ja saabuks “lõuna”. mõningate detailierisustega on see kõigil osaletud võtetel nii olnud, möödundlaupäevane polnud erandiks. hallide nägudega tuttavad inimesed. kerge nostalgiavarjundiga “tööpäev”. ma kindlasti tegelen selle asjaga veel!

noja siis muidugi ei saa mainimata jätta mõningaid tegelasi, kes nädalavahetuse 100%-liselt megavingeks tegemises "süüdi" olid. eks need ise teavad, kes ennas siin puudutatuna tundma peaksid ;) tänud nende suunas igatahes!